Mu isa suri kaua ja raskelt. Poeg hoolitses tema eest ennastsalgavalt, oli nii õde kui ka õde. Miks ta nüüd ennast süüdistab? Selle eest, et tal oli kogu aeg kiire, kuigi isa viimased päevad ja tunnid sundisid teda hoogu maha võtma. Mitu korda küsis isa: "Poeg, istu veel natuke!" "Aeg!" vastas ta. Ja ta jooksis minema.
Arstile — uue retsepti saamiseks, apteekidesse kadunud ravimi või täiskasvanute mähkmete otsingul, mõnele kiireloomulisele kohtumisele. Töö nõudis ka tähelepanu, aega, kontakti klientidega. Vanamees hakkas teda mõnikord isegi ärritama keskendumisega haigusele ja surmale, soovimatusega oma poja olukordadesse sekkuda. Kuid tal oli jõud otsas.
Ja nüüd sai pojale järsku selgeks, et võib-olla pole ta oma põhikohustust täitnud. Mitte õde ega õde, vaid poeg. Vestluses koonerdatud. Tähtsamatel hetkedel jättis ta isa rahule. Hoolida tuleb mitte ainult keha, vaid ka hinge eest. Tal ei olnud selleks aga piisavalt aega. Aeg ja vaimne jõud. Ahmatova sõnul valdas teda kiiruse deemon. Isa jäi sageli päeval magama. Ja ta läks varakult magama. Siis saaks ta kõike vajalikku teha. Aga ärevus mitte õigeks ajaks või soov õigeks ajaks kohale jõuda ajas teda kogu aeg. Nüüd pole enam midagi tagasi anda.
Iga tunne vajab küpsemist ehk pikendamist, aeglast aega. Kus see on?
Süüteema vanemate ees on igavene. Ja kaebused elutempo üle pole samuti uued: aega ei jätku millekski. Rongiakna taga värelevad maastikud, ruumi sööv lennuk, ajavööndite vahetus, hommikune äratuskella helin. Pole aega lille nuusutada, rääkimata elu üle mõtlemisest. See kõik on tõsi, aga me oleme sellega harjunud.
Kiirus on aga tekitanud veel ühe probleemi, millele mõtleme vaid lähedase surma või enda haiguse korral. Oleme bioloogilised olendid. Ja psühholoogiline. Ja iga tunne vajab küpsemist ehk pikendamist, aeglast aega. Kus see on?
Sama on suhtlemisega. "Kuidas sul läheb?" "Jah, tundub, et kõik pole midagi." See kõne on muutunud harjumuspäraseks. Vajalik on ka kontakti määramine, kuid juhtub sündmusi, mis nõuavad teisisõnu, vestluspausi: tütrel on armastus, keegi solvas poega surmavalt, mehe ja naise vahele veninud külmavärinad, ema või isa tunneb, et võõrad poja peres. Ja asi pole selles, et seda pausi ei leiaks, vaid sellise vestluse oskus on kadunud. Ei leia sõnu. Intonatsiooni ei anta.
Oleme harjunud ladusa suhtlemisega, elame ebainimlikus rütmis. Sõna otseses mõttes: inimesele ebasobivas rütmis. Kõik, milleks saame ja oleme võimelised, jääb meile. Õppisime just seda kasutama. Ütlematu rikkuse omanikud on pankrotis. Ja süüdistada pole kedagi peale iseenda.