Maailmas on vähe kohti, kus maod tunnevad end nii vabalt kui Lõuna-Aasias. Siin austatakse madusid kui pühasid, neid ümbritseb austus ja hoolitsus. Nende auks on püstitatud templid, teede, veehoidlate ja külade ääres leidub sageli kivist raiutud roomajate kujutisi.
Mao kultus Indias on rohkem kui viis tuhat aastat. Selle juured ulatuvad aaria-eelse kultuuri sügavatesse kihtidesse. Näiteks Kashmiri legendid räägivad, kuidas roomajad valitsesid oru üle, kui see oli veel lõputu soo. Budismi levikuga hakati müütides Buddha päästmist omistama maole ja see pääsemine leidis aset Nairanjana jõe kaldal vana viigipuu all. Et Buddha ei jõuaks valgustumiseni, korraldas deemon Mara kohutava tormi. Kuid tohutu kobra segas deemoni intriigid. Ta mähkis end seitse korda ümber Buddha keha ja kaitses teda vihma ja tuule eest.
MADU JA NAGA
Hindude iidsete kosmogooniliste ideede kohaselt on universumi selgrooks ookeanide vetes lebava madu Shesha mitu pead ja elu valvur Vishnu toetub oma sõrmuste voodile. Iga kosmilise päeva, mis on võrdne 2160 miljoni maa-aastaga, lõpus hävitavad Shesha tuld hingavad suud maailmad ja seejärel ehitab looja Brahma need uuesti üles.
Teist võimsat madu, seitsmepealist Vasukit kannab hirmuäratav hävitaja Šiva pidevalt püha niidina. Vasuki abiga said jumalad kloppides ehk ookeani kloppides kätte surematuse joogi amrita: taevased kasutasid madu köisana hiiglasliku keerise – Mandara mäe – pööramiseks.
Shesha ja Vasuki on Nagade tunnustatud kuningad. See nimi on müütides pooljumalikest olenditest, kellel on madude kehad ja üks või mitu inimpead. Nagad elavad allilmas – Patalas. Selle pealinn – Bhogavati – on ümbritsetud vääriskividest müüriga ja naudib neljateistkümne maailma rikkaima linna hiilgust, mis legendi järgi on universumi aluseks.
Nagad omavad müütide järgi maagia ja nõiduse saladusi, suudavad surnuid elustada ja nende välimust muuta. Nende naised on eriti kaunid ja abielluvad sageli maiste valitsejate ja tarkadega. Legendi järgi pärinevad paljud maharadade dünastiad just Nagadest. Nende hulgas on Pallava kuningad, Kashmiri, Manipuri ja teiste vürstiriikide valitsejad. Nagini hoole all on ka lahinguväljadel kangelaslikult langenud sõdalased.
Naga kuninganna Manasa, Vasuki õde, peetakse usaldusväärseks kaitsjaks maohammustuste eest. Tema auks peetakse Bengalis rahvarohkeid pidustusi.
Ja samal ajal, legend ütleb, vihastas viiepealine naga Kaliya kunagi jumalaid tõsiselt. Selle mürk oli nii tugev, et mürgitas suure järve vett. Isegi linnud, kes selle järve kohal lendasid, langesid surnult. Lisaks varastas salakaval madu kohalikelt karjastelt lehmi ja õgis need ära. Siis tuli inimestele appi kuulus Krishna, kõrgeima jumala Vishnu kaheksas maapealne kehastus. Ta ronis kadambapuu otsa ja hüppas vette. Kaliya tormas talle kohe kallale ja mässis tema ümber oma võimsad rõngad. Kuid Kṛṣṇa, vabanenud mao embusest, muutus hiiglaseks ja ajas kurja naga ookeani äärde.
MADU JA USKUMINE
Indias on madude kohta lugematul hulgal legende ja jutte, kuid nendega seostatakse ka kõige ootamatumaid märke. Usutakse, et madu isikustab igiliikumist, toimib esivanema hinge kehastuse ja maja valvurina. Seetõttu panevad hindud mõlemale poole välisust ussimärki. Sama kaitseeesmärgiga peavad Lõuna-India Kerala osariigi talupojad oma hoovides väikesi serpentariat, kus elavad pühad kobrad. Kui pere kolib uude kohta, võtavad nad kindlasti kõik maod kaasa. Nad omakorda eristavad oma omanikke mingisuguse elegantsiga ega hammusta neid kunagi.
Mao tahtlik või kogemata tapmine on suurim patt. Riigi lõunaosas lausub braahman tapetud mao kohal mantraid. Tema keha on kaetud rituaalse mustriga tikitud siidkangaga, asetatud sandlipuupalkidele ja põletatud matusetulel.
Naise suutmatust last sünnitada seletatakse solvamisega, mille naine sellel või mõnel eelneval sünnitusel roomajatele tekitas. Mao andestuse teenimiseks palvetavad tamili naised selle kivist kuju ees. Chennaist mitte kaugel, Rajahmandi linnas, asus kunagi lagunenud termiitide küngas, kus elas vana kobra. Mõnikord roomas ta pesast välja, et päikese käes peesitada ja talle toodud mune, lihatükke ja riisipalle maitsta.
Üksildasele künkale tulid rahvahulgad kannatavaid naisi (see oli XNUMX. sajandi lõpus – XNUMX. sajandi alguses). Nad istusid pikki tunde termiidimäe lähedal lootuses püha looma üle mõtiskleda. Kui see neil õnnestus, naasid nad õnnelikuna koju, olles kindlad, et nende palvet võeti lõpuks kuulda ja jumalad kingivad neile lapse. Koos täiskasvanud naistega läksid hinnalisele termiidimäele väga väikesed tüdrukud, kes palvetasid eelnevalt õnneliku emaduse eest.
Soodne enne on välja roomava mao avastamine – vana nahk, mille roomaja on sulamise ajal maha võtnud. Hinnatud naha omanik poetab sellest kindlasti tüki oma rahakotti, uskudes, et see toob talle rikkust. Märkide järgi hoiab kobra kapoti sees vääriskive.
Arvatakse, et maod armuvad mõnikord ilusatesse tüdrukutesse ja astuvad nendega salaja armusuhtesse. Pärast seda hakkab madu oma armastatut innukalt järgima ja teda suplemise, söömise ja muude asjadega taga ajama ning lõpuks hakkavad nii tüdruk kui ka madu kannatama, närbuma ja peagi surema.
Ühes hinduismi pühas raamatus Atharva Veda mainitakse maod loomade hulgas, kellel on ravimtaimede saladused. Nad teavad ka, kuidas maohammustusi ravida, kuid nad hoiavad neid saladusi hoolikalt ja avaldavad neid ainult tõsistele askeetidele.
MADU FESTIVAL
Shravani kuu (juuli-august) noorkuu viiendal päeval tähistatakse Indias madude festivali – nagapanchami. Sel päeval ei tööta keegi. Pühitsemine algab esimeste päikesekiirtega. Maja peasissekäigu kohale kleebivad hindud roomajate kujutisi ja esitavad pudžat – hinduismi peamist jumalateenistuse vormi. Keskväljakule koguneb palju rahvast. Trompetid ja trummid mürisevad. Rongkäik suundub templisse, kus tehakse rituaalne vann. Seejärel lastakse eelmisel päeval püütud maod tänavale ja õuedesse. Neid tervitatakse, külvatakse üle lillelehtedega, kingitakse heldelt raha ja tänatakse näriliste käest päästetud saagi eest. Inimesed palvetavad kaheksa pealiku naga poole ja ravivad elusaid madusid piima, ghee, mee, kurkumi (kollane ingver) ja praetud riisiga. Nende aukudesse asetatakse oleandri, jasmiini ja punase lootose lilled. Tseremooniaid juhivad braahmanid.
Selle pühaga on seotud vana legend. See räägib brahmanist, kes läks hommikul põldudele, ignoreerides päeva Nagapancade juures. Vao pannes purustas ta kobra pojad kogemata. Leides maod surnud, otsustas emamadu braahmanile kätte maksta. Adra taga sirutatud verejäljelt leidis ta kurjategija eluruumi. Omanik ja tema pere magasid rahulikult. Cobra tappis kõik, kes majas olid, ja siis meenus äkki, et üks braahmani tütardest oli hiljuti abiellunud. Kobra puges naaberkülla. Seal nägi ta, et noor naine oli nagapanchami festivaliks kõik ettevalmistused teinud ning pannud madude jaoks välja piima, maiustusi ja lilli. Ja siis muutis madu viha halastuseks. Soodsat hetke tajudes anus naine kobrat, et ta isa ja teised sugulased ellu ärataks. Madu osutus nagiiniks ja täitis hea meelega hästi käituva naise palve.
Madufestival kestab hiliste öötundideni. Selle keskel võtavad roomajaid julgemalt pihku ja viskavad lausa kaela mitte ainult eksortsistid, vaid ka indiaanlased. Üllataval kombel sellisel päeval maod millegipärast ei hammusta.
MADUVÕLUJAD VAHETAVAD AMETIT
Paljud indiaanlased ütlevad, et mürgiseid madusid on rohkem. Kontrollimatu metsade hävitamine ja asendamine riisipõldudega on viinud näriliste massilise levikuni. Rottide ja hiirte hordid ujutasid linnad ja külad üle. Roomajad järgnesid närilistele. Mussoonvihmade ajal, kui veejoad ujutavad oma augud üle, leiavad roomajad varjupaika inimeste eluruumides. Sel aastaajal muutuvad nad üsna agressiivseks.
Olles leidnud oma maja katuse alt roomaja, ei tõsta vaga hindu tema vastu kunagi keppi, vaid püüab veenda maailma oma kodust lahkuma või pöörduma abi saamiseks ekslevate maovõlujate poole. Paar aastat tagasi võis neid leida igal tänaval. Turbanid seljas ja isetehtud piibud seljas, kuivatatud kõrvitsast valmistatud suure resonaatoriga istusid nad tükk aega punutud korvide kohal ja ootasid turiste. Keerulise meloodia taktis tõstsid treenitud maod korvidest pead, susisesid ähvardavalt ja raputasid kapuutsi.
Maovõluja oskust peetakse pärilikuks. Saperagaoni külas (see asub Uttar Pradeshi pealinnast Lucknowi linnast kümne kilomeetri kaugusel) on umbes viissada elanikku. Hindi keeles tähendab "Saperagaon" "madude võlujate küla". Selle käsitööga tegeleb siin peaaegu kogu täiskasvanud meessoost elanikkond.
Saperagaonis leidub madusid sõna otseses mõttes igal sammul. Näiteks noor koduperenaine kastab põrandaid vaskkannust ja tema jalge ees lebab kahemeetrine rõngasse keerdunud kobra. Onnis valmistab eakas naine õhtusööki ja raputab oma sari seest välja sassis rästiku. Külalapsed võtavad magama minnes voodisse kaasa kobra, eelistades kaisukarudele ja Ameerika kaunitarile Barbie-le elusaid madusid. Igal õuel on oma serpentaarium. See sisaldab nelja või viit mitme liigi madu.
Jõustunud uus looduskaitseseadus keelab aga nüüdsest madude vangistuses pidamise “kasu eesmärgil”. Ja maovõlujad on sunnitud otsima muud tööd. Paljud neist asusid asulates roomajate püüdmisega tegelevate ettevõtete teenistusse. Püütud roomajad viiakse linna piiridest välja ja lastakse neile iseloomulikesse elupaikadesse.
Viimastel aastatel erinevatel kontinentidel, mis teeb teadlastele muret, kuna sellele olukorrale pole veel seletust leitud. Bioloogid on sadade elusolendiliikide kadumisest rääkinud juba üle tosina aasta, kuid nii sünkroonset erinevatel kontinentidel elavate loomade arvu vähenemist pole veel täheldatud.