Kristuse kannatus, ristilöömine ja seejärel ülestõusmine – see piiblilugu on kindlalt meie kultuuri ja teadvusesse sisenenud. Millist sügavat tähendust see psühholoogia seisukohalt kannab, mida räägib meist endist ja kuidas saab meid rasketel aegadel toetada? Artikkel pakub huvi nii usklikele kui ka agnostikutele ja isegi ateistidele.
Suur reede
"Keegi sugulastest ei olnud Kristuse lähedal. Ta kõndis ümbritsetuna süngetest sõduritest, kaks kurjategijat, tõenäoliselt Barabase kaasosalised, jagasid Temaga teed hukkamispaika. Igal neist oli titulum, tahvel, mis viitas tema süüle. See, mis Kristuse rinnal rippus, oli kirjutatud kolmes keeles: heebrea, kreeka ja ladina keeles, et kõik saaksid seda lugeda. Seal oli kirjas: "Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas"…
Julma reegli järgi kandsid hukule määratud ise risttalasid, millele nad risti löödi. Jeesus kõndis aeglaselt. Teda piinasid piitsad ja ta jäi pärast magamata ööd nõrgaks. Võimud seevastu püüdsid asja võimalikult kiiresti lõpetada – enne pidustuste algust. Seetõttu pidas väepealik kinni ühe Küreene kogukonnast pärit juudi Siimoni, kes kõndis oma põllult Jeruusalemma, ja käskis tal kanda Naatsaretlase risti…
Linnast väljudes keerasime tee ääres müüridest mitte kaugel asuvale järsule peamäele. Oma kuju tõttu sai see nime Golgotha - "Skull" või "Execution Place". Selle tippu tuli asetada ristid. Roomlased lõid hukkamõistuid alati risti mööda rahvarohkeid radu, et oma välimusega mässajaid hirmutada.
Mäel toodi hukatutele meeli nüristav jook. Selle valmistasid juudi naised, et leevendada ristilöödu valu. Kuid Jeesus keeldus joomast, valmistudes taluma kõike täie teadvusega.
Nii kirjeldab evangeeliumi tekstile tuginedes suure reede sündmusi kuulus teoloog, ülempreester Alexander Men. Palju sajandeid hiljem arutavad filosoofid ja teoloogid, miks Jeesus seda tegi. Mis on tema lepitusohvri tähendus? Miks oli vaja taluda sellist alandust ja kohutavat valu? Evangeeliumiloo tähtsuse üle on mõtisklenud ka silmapaistvad psühholoogid ja psühhiaatrid.
Jumala otsimine hinges
Indiviidsus
Psühhoanalüütik Carl Gustav Jung pakkus ka oma erilise vaate Jeesuse Kristuse ristilöömise ja ülestõusmise saladusele. Tema sõnul on meist igaühe elu mõte individuatsioonis.
Individuatsioon seisneb inimese teadlikkuses oma unikaalsusest, oma võimaluste ja piirangute aktsepteerimises, selgitab Jungi psühholoog Guzel Makhortova. Minast saab psüühikat reguleeriv keskus. Ja mina mõiste on lahutamatult seotud Jumala ideega meis igaühes.
Crucifix
Jungi analüüsis on ristilöömine ja sellele järgnev ülestõusmine endise, vana isiksuse ja sotsiaalsete üldiste maatriksite lagunemine. Kõik, kes soovivad leida oma tõelist eesmärki, peavad selle läbima. Me heidame kõrvale väljastpoolt pealesurutud ideed ja uskumused, mõistame oma olemust ja avastame Jumala enda sees.
Huvitaval kombel oli Carl Gustav Jung reformeeritud kirikuõpetaja poeg. Ja arusaam Kristuse kujust, tema rollist inimese alateadvuses muutus kogu psühhiaatri elu jooksul — ilmselgelt vastavalt tema enda individuatsioonile.
Enne vana isiksuse «ristilöömise» kogemist on oluline mõista kõiki neid struktuure, mis meid iseeneses takistavad teel Jumala poole. Oluline ei ole lihtsalt keeldumine, vaid sügav töö nende mõistmise ja seejärel ümbermõtlemise nimel.
Ülestõusmine
Seega seostub jungianism evangeeliumiloos Kristuse ülestõusmisega inimese sisemine ülestõusmine, leides end autentseks. "Ise ehk hinge keskpunkt on Jeesus Kristus," ütleb psühholoog.
"Arvatakse õigustatult, et see mõistatus ületab inimteadmiste piirid," kirjutab Fr. Aleksander mehed. — Siiski on käegakatsutavaid fakte, mis on ajaloolase vaateväljas. Sel hetkel, kui vaevu sündinud kirik näis igaveseks hukkuvat, kui Jeesuse püstitatud hoone lamas varemetes ja Tema jüngrid kaotasid usu, muutub kõik järsku radikaalselt. Rõõmustav rõõm asendab meeleheidet ja lootusetust; need, kes on äsja Meistri maha jätnud ja Tema ära keelanud, kuulutavad julgelt Jumala Poja võitu.
Midagi sarnast juhtub Jungi analüüsi järgi inimesega, kes läbib oma isiksuse erinevate aspektide tundmise keerulise tee.
Selleks sukeldub ta teadvusetusse, kohtub oma hinge varjus millegagi, mis võib teda alguses ehmatada. Süngete, «halbade», «valede» ilmingutega, soovide ja mõtetega. Ta võtab midagi vastu, lükkab midagi tagasi, on puhastatud nende psüühika osade alateadlikust mõjust.
Ja kui tema harjumuspärased vanad ettekujutused iseendast hävivad ja tundub, et ta lakkab olemast, toimub ülestõusmine. Inimene avastab oma «mina» olemuse. Leiab Jumala ja Valguse enda seest.
"Jung võrdles seda filosoofi kivi avastamisega," selgitab Guzel Makhortova. — Keskaegsed alkeemikud uskusid, et kõik, mida filosoofi kivi puudutab, muutub kullaks. Olles läbinud ristilöömise ja ülestõusmise, leiame midagi, mis muudab meid seestpoolttõstab meid selle maailmaga kokkupuute valust kõrgemale ja täidab andestuse valgusega.
Seotud raamatud
Carl Gustav Jung "Psühholoogia ja religioon"