Neuroos on probleem, mis mõjutab kõige sagedamini noori vanuses kahekümne kuni kolmekümne aastani. See avaldub mitmel tasandil: nii käitumise, emotsioonide kui ka füüsiliste aistingute kaudu. Igal juhul on vaja neuroosi ravida, jätmata tähelepanuta selle sümptomeid. Selle haiguse peamised sümptomid on hirmud, raskused ühiskonnas toimimisel, aga ka hirmutunne enne igapäevaste väljakutsete ettevõtmist.
Tavaliselt kaasnevad sellega raskused mõtete kogumisel, mäluhäired, õpiraskused, aga ka somaatilised sümptomid: südamepekslemine, peapööritus ja peavalud, stressi- ja pingehetkedel ilmnevad kõhu-, lülisamba- või südameprobleemid, kuumalained, seedesüsteemiga. (nt kõhulahtisus), punetus, lihasvalu, sensoorsed häired (nt kuulmine), õhupuudus, raskustunne rinnus ja mõnikord isegi mõne allergia sümptomid.
Sõltuvalt neuroosi ilmnemise põhjusest eristatakse selle tüüpe:
- Obsessiiv-kompulsiivne häire. Seda seostatakse obsessiiv-kompulsiivse häirega, mis avaldub teatud eluvaldkondades, kus järgitakse teatud “rituaale”. See teeb elu keeruliseks ja sunnib patsienti näiteks pidevalt käsi, hambaid pesema või peas erinevaid esemeid, samme jms kokku lugema või näiteks raamatuid riiulitel täpselt sättima. Obsessiiv-kompulsiivne häire on alateadlik tõuge eemale hirmudest ja foobiatest, mida on raske kontrollida. Selline kinnisidee on kõige sagedamini seotud elu osadega, nagu seks, hügieen, haigused ja kord.
- Neurasteeniline neuroos. Mõnikord on see pessimistliku ellusuhtumise, negatiivse maailmatunnetuse tagajärg. See ilmneb hommikul, kui oleme vihased, nördinud või väsinud, kui peame tööle või kooli minema. Tavaliselt läheb tuju paremaks alles pärastlõunal, kui tööaeg hakkab lõppema. See võib avalduda kahel viisil: vihapursete ja hüperaktiivsuse või väsimuse ning mälu- ja keskendumisprobleemide kaudu.
- Vegetatiivne neuroos. See ilmneb pikaajalise stressi ja emotsioonide tagajärjel, millel on negatiivne mõju meie närvisüsteemile. Vegetatiivne neuroos põhjustab häireid osade organite, eelkõige seede- ja vereringesüsteemi talitluses, aidates kaasa näiteks kõrgvererõhktõve või maohaavandite tekkele.
- Hüsteeriline neuroos. Hüsteerilisest neuroosist räägime siis, kui inimene elab usus, et ta on lõplikult haige. Tavaliselt on see selleks, et köita ümbritsevate inimeste tähelepanu (mõnikord alateadlikult). Saades teada, et ta on turvaline ja terve, reageerib ta tavaliselt vihaga. Selle haigusesse uskumise tulemusena ilmnevad erinevad sümptomid, nagu epilepsia, värinad, parees, teadvusekaotus, ajutine pimedus või hingamis- ja neelamisraskused. Kõik see on neuroosi sümptom.
- Posttraumaatiline neuroos. See räägib inimestest, kes on õnnetuse üle elanud. Tavaliselt kogevad nad mitmesuguseid vaevusi, nagu peavalu ja käte värisemine. Mõnikord võib tegemist olla õnnetuse tagajärjel tekkinud tegeliku kahjuga, teinekord aga posttraumaatilise neuroosiga ehk patsiendi veendumusega, et vaevused on põhjustatud õnnetuse tagajärjel saadud vigastusest.
- Ärevuse neuroos. Kui patsient tunneb liigset hirmu surma, maailmalõpu või teiste inimeste arvamust tema kohta. Sellele eelneb sageli pikaajaline emotsioonide varjamine, kuni lõpuks muutuvad need ohutundeks ja foobiateks ehk ärevusneuroosiks. Mõnikord kaasnevad sümptomitega käte värisemine, hingamisraskused, liigne higistamine või valu rinnus.