Lapsena ei saanud ma aru, miks naabrid ja vanemad suhtuvad meie lasteaias töötanud naabrimehesse suure lugupidamisega. Alles palju aastaid hiljem taipasin, et tema väike rahakott varjas suurt saladust…
Tema nimi oli Faina Pavlovna. Ta töötas terve elu samas lasteaias. Lapsehoidja — kuuekümnendatel, kui nad mu ema lasteaiast sinna viisid. Ja köögis — kaheksakümnendatel, kui nad mind sinna saatsid. Ta elas meie majas.
Kui keerate pead aknast vasakule, näete allpool ja viltu tema korteri rõdu — kõik istuvad saialilledega ja sama tooliga, millel hea ilma korral tundide kaupa istus tema puudega abikaasa. Lapsi neil ei olnud.
Kuuldavasti kaotas vanamees sõjas jala ja naine, veel väga noor, tõmbas ta pärast plahvatust kuulide alt välja.
Nii tõmbas ta end kogu oma elu truult ja ustavalt edasi. Kas kaastundest või armastusest. Ta rääkis temast nagu suure algustähega, lugupidamisega. Ja ta ei maininud kunagi nime: "Sam", "Ta".
Lasteaias rääkisin temaga harva. Mäletan, et ainult lasteaia nooremas rühmas (või sõimes?) pandi meid paaridesse ja juhatati majatiivast alla aktuste saali. Seinal oli portree. "Kes see on?" — õpetaja tõi iga lapse tema juurde eraldi. Oli vaja anda õige vastus. Aga millegipärast oli mul piinlik ja jäin vait.
Faina Pavlovna tuli üles. Ta silitas õrnalt mu pead ja soovitas: "Vanaisa Lenin." Kõigil oli selline sugulane. Muide, ta suri 53-aastaselt. See tähendab, et ta oli sama vana, kui praegu on Hugh Jackman ja Jennifer Aniston. Aga — «vanaisa».
Faina Pavlovna tundus mulle samuti vana. Aga tegelikult oli ta veidi üle kuuekümne (tänapäevane Sharon Stone’i ja Madonna vanus, muide). Kõik nägid siis vanemad välja. Ja tundus, et need kestavad igavesti.
Ta oli ka üks neist tugevatest, küpsetest naistest, kes ei paistnud kunagi haigeks jäävat.
Ja iga ilmaga läks ta iga päev, selgelt vastavalt ajakavale, teenindusse. Samas lihtsas mantlis ja sallis. Ta liikus jõuliselt, kuid mitte tüütult. Ta oli väga viisakas. Ta naeratas oma naabritele. Kõndis reipalt. Ja temaga oli alati kaasas seesama väike võrkkotike.
Temaga koos ja naasis õhtul töölt koju. Palju aastaid hiljem sain aru, miks mu vanemad teda nii väga austasid ja miks tal oli alati kaasas vaid väike käekott.
Töötades lasteaias, köögi kõrval, ei võtnud Faina Pavlovna isegi tühjade poodide ajastul põhimõtteliselt kunagi lastelt toitu. Väike käekott oli tema aususe näitaja. Sõjas nälga surnud õdede mälestuseks. Inimväärikuse sümbol.