Iiri näitlejanna Evanna Lynch, kes on kuulus üle maailma oma rolliga filmis Harry Potter, räägib, mis on tema jaoks veganlus ja kuidas tema elu on paremuse poole muutunud.
Alustuseks olen ma alati kandnud tugevat vastumeelsust vägivalla vastu ja võtnud selle oma südameasjaks. Ma arvan, et keegi ei saa paremaks minna seni, kuni maailmas valitseb julmus. Ma kuulen vaikset, kuid kindlat sisehäält, mis ütleb "EI!" iga kord, kui olen vägivalla tunnistajaks. Loomade julmuse suhtes ükskõikne suhtumine tähendab oma sisehääle eiramist ja ma ei kavatse seda teha. Teate, ma näen loomi palju vaimsemate ja isegi teatud mõttes "teadlikumate" olenditena kui inimesi. Mulle tundub, et veganluse idee on minu loomuses alati olnud, kuid selle mõistmine võttis mul kaua aega. 11-aastaselt sai minust taimetoitlane, sest naduh ei talunud mõtet süüa looma- või kalaliha ja et liha on mõrva toode. Alles 2013. aastal, kui lugesin “Loomade söömist”, mõistsin, kui eetiliselt ebaadekvaatne on taimetoitlane elustiil, ja siis alustasin oma üleminekut veganlusele. Tegelikult kulus mul selleks tervelt 2 aastat.
Tsiteerin alati Vegucatedi (Ameerika dokumentaalfilm veganlusest). "Veganlus ei seisne teatud reeglite või piirangute järgimises, see pole täiuslikkus – see on kannatuste ja vägivalla minimeerimine." Paljud tajuvad seda utoopilise, ideaalse ja isegi silmakirjaliku positsioonina. Ma ei samasta veganlust “tervisliku toitumise” või “gluteenivaba” vahel – see on lihtsalt toidueelistus. Usun, et vegantoitumise juur või alus peaks olema kaastunne. See on igapäevane arusaam, et me kõik oleme üks. Kaastunde ja austuse puudumine kellegi suhtes, kes on meist mõnevõrra erinev, esmapilgul võõra, arusaamatu ja ebatavalise vastu – see on see, mis meid üksteisest võõrandab ja on kannatuste põhjuseks.
Inimesed kasutavad võimu kahel viisil: sellega manipuleerides, “alluvaid” alla surudes, tõstes seeläbi nende tähtsust, või kasutavad võimu avanevaid hüvesid ja elulisi eeliseid ning aitavad nõrgemaid. Ma ei tea, miks inimesed eelistavad ikkagi esimest varianti loomadele. Miks me ikka veel ei suuda tunnustada oma rolli kaitsjana?
Oh, väga positiivne! Ausalt öeldes kartsin veidi seda ametlikult oma Instagrami ja Twitteri lehtedel teada anda. Ühelt poolt kartsin naeruvääristamist, teisalt agarad veganite kommentaari, kes mind tõsiselt ei võta. Samuti ei tahtnud ma end sildistada, et mitte tekitada ootusi, et mul on kohe-kohe ilmumas raamat vegan retseptidega vms. Kuid niipea, kui ma teabe sotsiaalvõrgustikesse postitasin, sain kohe oma üllatuseks toetuse ja armastuse laine! Lisaks vastasid minu avaldusele koostööettepanekutega ka mitmed eetilise ettevõtluse esindajad.
Alles nüüd hakkavad sugulased tasapisi minu seisukohti aktsepteerima. Ja nende toetus on mulle väga oluline, sest ma tean, et nad ei toeta lihatööstust, kui nad lihtsalt peatuvad ja veidi mõtlevad. Mu sõbrad ei ole aga nende hulgas, kellele meeldib, kui neile libistatakse nutikaid raamatuid ja artikleid ning õpetatakse elu kohta. Seega pean olema neile elav eeskuju, kuidas olla terve ja õnnelik vegan. Olles lugenud läbi mäestiku kirjandust, olles uurinud palju teavet, õnnestus mul oma perele näidata, et veganlus ei ole ainult paadunud hipid. Pärast nädala veetmist minuga Los Angeleses ostis mu ema Iirimaale naastes kena köögikombaini ning valmistab nüüd vegan pestot ja mandlivõid, jagades minuga uhkusega, mitu taimetoitu ta nädalas valmistas.
Teatud toitude, eriti magustoitude, keeldumine. Sweetil on minu vaimsele seisundile väga peen mõju. Ma olen alati armastanud magustoite ja mind kasvatas ema, kes väljendas oma armastust magusate küpsetiste kaudu! Iga kord, kui pärast pikka filmimist koju tulin, ootas mind kodus ilus kirsipirukas. Nendest toitudest loobumine tähendas armastusest loobumist, mis oli piisavalt raske. Nüüd on mul palju lihtsam, sest olen tegelenud iseendaga, lapsepõlvest saati eksisteerinud psühholoogilise sõltuvusega. Muidugi leian endiselt rõõmu vegan-karamellšokolaadist, mida nädalavahetustel luban.
Jah, muidugi, ma näen, kuidas veganlus kogub populaarsust ning restoranid muutuvad lihavabade valikute suhtes tähelepanelikumaks ja lugupidavamaks. Siiski arvan, et veganluse nägemiseni mitte kui "dieeti", vaid kui elustiili, on veel pikk tee minna. Ja ausalt öeldes arvan, et "roheline menüü" peaks olema kõigis restoranides.
Võin teile ainult soovitada protsessi ja muutusi nautida. Lihasööjad ütlevad, et see on äärmus või askeesi, kuid tegelikult on see elamine ja täisväärtuslik söömine. Ütlen ka, et oluline on leida mõttekaaslasi, kes toetavad sinu elustiili ja maailmavaadet – see on väga motiveeriv. Toidusõltuvuste ja -häirete all kannatanud inimesena märgin: ära taju veganlust enda piiranguna. Teie ees avaneb rikkalik taimsete toiduallikate maailm, võib-olla te ei mõista veel, kui mitmekesine see on.