Söömishäired, mida nimetatakse ka söömishäired või söömiskäitumine (TCA), tähistab tõsiseid söömiskäitumise häireid. Käitumist peetakse "ebanormaalseks", kuna see erineb tavapärastest toitumistavadest, kuid eelkõige seetõttu, et sellel on negatiivne mõju inimese füüsilisele ja vaimsele tervisele. ACT-d mõjutavad palju rohkem naisi kui mehi ja saavad sageli alguse noorukieas või varases täiskasvanueas.

Tuntumad söömishäired on anoreksia ja buliimia, kuid on ka teisi. Nagu iga vaimse tervise häiret, on ka söömishäireid raske tuvastada ja kategoriseerida. Vaimsete häirete diagnostika ja statistilise käsiraamatu uusim versioon, DSM-V2014. aastal avaldatud väljaandes tehakse ettepanek söömishäirete määratluse ja diagnostiliste kriteeriumide ülevaatamiseks.

Näiteks ülesöömist, mida iseloomustab ebaproportsionaalselt suure toidukoguse sunniviisiline söömine, kajastatakse nüüd eraldi üksusena.

Praegu eristame vastavalt DSM-V-le:

• närviline anoreksia (piirav tüüp või seotud ülesöömisega);
• buliimia nervosa;
• liigsöömishäire;
• selektiivne söötmine;
• pica (mittesöödavate ainete allaneelamine);
• merütsism (“mäletsemise”, st regurgitatsiooni ja remastikatsiooni nähtus);
• muu TCA, täpsustatud või määramata.

Euroopas kasutatakse ka teist klassifikatsiooni ICD-10. TCA liigitatakse käitumuslikeks sündroomideks:

• Anoreksia;
• Ebatüüpiline anorexia nervosa;
• Buliimia;
• Ebatüüpiline buliimia;
• Ülesöömine, mis on seotud muude füsioloogiliste häiretega;
• Oksendamine, mis on seotud muude psühholoogiliste häiretega;
• Muud söömishäired.

Kuna DSM-V klassifikatsioon on kõige värskem, kasutame seda sellel lehel.