«Ära aja mind välja!»: 5 sammu rahumeelse dialoogini lapsega

• «Ära karju! Kui sa karjud, jätan su siia»
• „Miks sa lollina püsti seisad! Ta kuulab lindu ... Kiiremini, kellele ta ütles!
• "Jää vait! Istu vaikselt, kui täiskasvanud räägivad»
• "Vaata oma õde, ta käitub normaalselt, mitte nagu sina!"

Neid märkusi kuuleme sageli tänaval, poes, kohvikus, kuna paljud vanemad peavad neid kasvatusprotsessi normaalseks osaks. Jah, ja mõnikord me ise ei hoia end tagasi, karjudes ja oma lapsi solvades. Aga me pole kurjad! Me tõesti armastame neid. Kas see pole mitte peamine?

Miks me laguneme

Sellel käitumisel on mitu selgitust:

• Meie käitumises on osaliselt süüdi postsovetlik ühiskond, mida iseloomustab vaenulikkus “ebamugavate” laste suhtes. Püüame kohaneda meid ümbritseva maailmaga ja vastata selle ootustele, seetõttu, püüdes korralik välja näha, põrutame oma lapsele. See on turvalisem kui jamada kellegi teise onuga, kes heidab meile hukkamõistvaid pilke.
• Mõnel meist ei pruukinud olla parimad vanemad ja inertsi tõttu kohtleme oma lapsi samamoodi, nagu meid koheldi. Nagu, me jäime kuidagi ellu ja kasvasime normaalsete inimestena!
• Ebaviisakate hüüete ja solvavate sõnade taga on kõige sagedamini peidus täiesti normaalsete vanemate väsimus, meeleheide ja impotentsus. Kes teab, mis täpselt juhtus ja mitu korda väikest jonnakat väikest jonnakat rahulikult veenda hästi käituma? Ometi on laste vemp ja kapriis tõsine jõuproov.

Kuidas meie käitumine last mõjutab

Paljud arvavad, et karjumises ja ebaviisakas sõnades pole midagi halba. Mõelda vaid, ema karjus südames — tunni pärast teeb pai või ostab jäätist ja kõik läheb üle. Kuid tegelikult on see, mida me teeme, lapse psühholoogiline väärkohtlemine.

Väikese lapse peale karjumisest piisab, et ta tunneks tugevat hirmu, hoiatab kliiniline psühholoog Laura Markham, raamatu "Parenting Without Whining, Punishment and Screaming" autor.

«Kui vanem lapse peale karjub, saadab tema vähearenenud prefrontaalne ajukoor ohusignaali. Keha lülitab sisse võitle või põgene reaktsiooni. Ta võib sind lüüa, minema joosta või tarduda. Kui seda korratakse korduvalt, tugevdatakse käitumist. Laps õpib, et lähedased inimesed on talle ohuks, ja muutub seejärel agressiivseks, umbusklikuks või abituks.

Kas olete kindel, et soovite seda? Laste silmis oleme kõikvõimsad täiskasvanud, kes annavad neile kõik eluks vajaliku: toidu, peavarju, kaitse, tähelepanu, hoolitsuse. Nende turvatunne puruneb alati, kui need, kellest nad täielikult sõltuvad, ehmatavad neid karjumise või ähvardava tooniga. Rääkimata plätudest ja kätistest…

Isegi siis, kui me vihaselt loopime midagi stiilis “Kui väsinud sinust!”, teeme lapsele kõvasti haiget. Tugevam, kui me arvata oskame. Sest ta tajub seda lauset erinevalt: "Ma ei vaja sind, ma ei armasta sind." Kuid iga inimene, isegi väga väike, vajab armastust.

Millal on nutmine ainuõige otsus?

Kuigi enamikul juhtudel on hääle tõstmine vastuvõetamatu, on see mõnikord vajalik. Näiteks kui lapsed löövad üksteist või on nad reaalses ohus. Karje šokeerib neid, aga toob ka mõistuse pähe. Peaasi, et kohe toon ära muudaks. Hoiatamiseks karjuge, selgitamiseks rääkige.

Kuidas lapsi keskkonnasäästlikult kasvatada

Muidugi, ükskõik kuidas me oma lapsi kasvatame, on neil alati psühholoogile midagi rääkida. Kuid saame hoolitseda selle eest, et lapsed teaksid, kuidas "piire hoida", ennast ja teisi austada – kui me ise neisse lugupidavalt suhtume.

Selleks proovige järgida mõnda lihtsat sammu:

1. Tee paus

Kui tunnete, et kaotate kontrolli ja hakkate lööma, lõpetage. Liikuge lapsest paar sammu eemale ja hingake sügavalt sisse. See aitab teil rahuneda ja näitab lapsele, kuidas tugevate emotsioonidega toime tulla.

2. Rääkige oma emotsioonidest

Viha on sama loomulik tunne nagu rõõm, üllatus, kurbus, tüütus, solvumine. Mõistes ja aktsepteerides oma emotsioone, õpetame lapsi iseennast mõistma ja aktsepteerima. Rääkige oma tunnetest ja julgustage oma last sama tegema. See aitab tal kujundada lugupidavat suhtumist endasse ja teistesse ning üldiselt on see elus kasulik.

3. Lõpetage halb käitumine rahulikult, kuid kindlalt

Jah, lapsed käituvad vahel vastikult. See on osa suureks kasvamisest. Rääkige nendega rangelt, et nad mõistaksid, et seda on võimatu teha, kuid ärge alandage nende väärikust. Alla kummardumine, kükitamine, silmadesse vaatamine — see kõik mõjub palju paremini kui kõrguselt noomimine.

4. Veenda, ära ähvarda

Nagu Barbara Coloroso kirjutab ajakirjas Children Deserve It!, tekitavad ähvardused ja karistused agressiooni, pahameelt ja konflikte ning võtavad lastelt enesekindlust. Kuid kui nad näevad ausa hoiatuse järel teatud käitumise tagajärgi, õpivad nad tegema paremaid valikuid. Näiteks kui selgitate kõigepealt, et nad mängivad autodega, mitte ei kakle, ja alles siis võtate mänguasja.

5. Kasuta huumorit

Üllataval kombel on huumor kõige tõhusam ja lihtsam alternatiiv karjumisele ja ähvardamisele. “Kui vanemad reageerivad huumoriga, ei kaota nad üldse oma autoriteeti, vaid vastupidi tugevdavad lapse usaldust,” meenutab Laura Markham. Naerda on ju palju meeldivam kui hirmust siplemine.

Pole vaja nii lastele mõnu anda kui neilt vaieldamatut kuulekust nõuda. Lõpuks oleme kõik inimesed. Kuid me oleme täiskasvanud, mis tähendab, et vastutame tulevase isiksuse eest.