Võõras majas ja võõral maal on ebamugav. Aeg-ajalt kardad eksida. Esiplaanile tuleb see, mida nimetatakse tolliks, aga ma pole nendega lihtsalt kursis…
Oma veel väikeste aastate jooksul vahetas Kostja mitu töökohta. Mitte sellepärast, et ta oleks konflikti inimene – olukord turul muutus kiiresti. Kõigepealt võrgutas üks klassivend teda toimetades kirjastuses, mida ta ise juhtis. See tundus ennekuulmatu õnnena — suhted on head, soodne vastuvõtt garanteeritud. Algul läkski nii. Perepeod, ühised nädalavahetused.
Kuid asi hakkas märkamatult halvenema. Nad ei pannud tähelegi, kuidas siirduti raamatute kirjastamise juurest brošüüride valmistamiseni, seejärel festivalide ja konverentside märkide juurde.
Järgmisel töökohal peretutvust enam polnud, kuigi stiil on demokraatlik. Ülemusega, alla viiekümne mehega, olid kõik «sina» peal. Ta töötas, oli ärritunud ja vallandas vaikse häälega, justkui kutsudes teed jooma. Siis oli tõsisem seltskond ja suhted selles olid karmimad, hierarhilisemad. Selle määruse eest maksti aga kõrgemat tasu.
Ja kõik oleks hästi. Siis aga tõstis saatus Kostja suure ettevõtte osakonnajuhataja ametikohale. Inimesed tulid oma kogemustega, sealhulgas nende eelneval tööl omaks võetud suhtlusstiiliga. Siin olid kõik kolm tuttavat ärikombet. Nüüd aga sai temast ise seadusandja. Ükskõik millise formaadi valite, ei saa vältida mõne salajast naeruvääristamist, teiste piinlikkust, teiste arusaamatust. Kuidas olla?
Peate suutma kõigiga kohaneda, unustamata seejuures juhtumi eeliseid
Stiil on ühtaegu paindlik, individuaalne ja rituaalne.
Vaja on vastata teise ootusele, mitte kaotada ennast ja saavutada oma eesmärk. Muide, vaba mehena sai Puškin sellega suurepäraselt hakkama.
Kirjades harjus ta kunstiliselt vestluskaaslase maneeriga, pidas silmas oma huviringi, mäletas oma maitseid ja eelistusi. Ja vajadusel ka tema ühiskondliku positsiooni kohta. Ta pöördub oma lähedase sõbra Naštšokini poole: "Tere, kallis Pavel Voinovitš ..."
Tema naisele: «Sina, mu naine, oled väga hooletu (kirjutasin selle sõna jõuga).» Ta allkirjastab kirja Benckendorffile, jälgides kõiki kõnekujundeid, kuid jäljendades siirust: "Sügava aukartuse ja südamliku andumusega on mul au olla, armuline suverään, teie Ekstsellents, kõige alandlikum sulane ..." ja nii peal. Iga kord jälgib ta taktitunnet ja mõõdet, ei lange tuttavlikkusse ega servilisse, on kerge, tõsine ja sõbralik. Samal ajal kõikjal — tema, Puškin.
Seda nõuavad kõik suhted, sealhulgas äri. Pole vaja keskenduda stereotüüpidele (kuigi igast mudelist võib kasuks tulla värv või detail), vaid lähtuda iseendast, oma suhtumisest inimestesse. Pidades silmas põhjuse kasulikkust.