Tundes end inspireerituna, võime töötada tunde ilma peatumata. Kui töö ei käi, siis ja siis hajume ja korraldame hingamise. Mõlemad võimalused on ebaefektiivsed. Oleme kõige produktiivsemad, kui planeerime pause ette, mitte ei võta neid spontaanselt. Selle kohta - kirjanik Oliver Burkeman.
Minu püsilugejad juba aimavad, et nüüd saduldan oma lemmikuisu: õhutan väsimatult kõiki oma elu planeerima. Minu arvates õigustab selline lähenemine end peaaegu alati. Kuid spontaansus, mida mõned nii kirglikult propageerivad, on selgelt ülehinnatud. Mulle tundub, et neid, kes püüavad olla «tõeliselt spontaansed inimesed», on kõige parem vältida. Ilmselgelt hävitavad nad kõik, mida te ühiselt kavandasite.
Nõuan seda, kuigi minu praeguses elus on kõige virtuoossem plaanide hävitaja — kuuekuune beebi. Plaani mõte pole ju sugugi selles, et sellest fanaatiliselt kinni pidada. Seda on vaja selleks, et pärast ühe asja lõpetamist ei jääks te mõtlema, mida edasi teha.
Planeerimise eelised ilmnevad eriti siis, kui juhtuvad ettearvamatud sündmused, mis nõuavad teie tähelepanu. Kui torm vaibub, olete tõenäoliselt liiga segaduses, et targalt oma järgmist tegevussuunda valida. Ja siin tuleb teie plaan kasuks. Mäletate meeldejäävat ladinakeelset väljendit carpe diem — «ela hetkes»? Asendaksin selle carpe horariumiga — «ela graafiku järgi».
Minu seisukohta tõestab hiljuti Columbia Business Schoolis läbi viidud uuring. Kahel osalejate rühmal paluti teatud aja jooksul täita kaks loomingulist ülesannet. Esimeses rühmas said osalejad igal ajal ühelt ülesandelt teisele lülituda, teises - rangelt määratletud ajavahemike järel. Selle tulemusel esines teine rühm igas mõttes paremini.
Kuidas seda seletada? Autorite sõnul on asi siin. Meil kõigil võib olla raske tabada hetke, mil meie vaimses tegevuses toimub kognitiivne fikseerimine, st me kaotame võime mõelda kastist välja ja lülitame end välja. Tavaliselt me seda kohe ei märka.
Kui töötate loovust nõudvate ülesannetega, aitab vaheaegade teadlik planeerimine teie silmad värskena hoida.
"Osalejad, kes ei pidanud kinni ühelt ülesandelt teisele ülemineku ajakavast, kordasid end tõenäolisemalt, nende "uued" ideed sarnanesid väga sellega, mis neil alguses välja tuli," märgivad uuringu autorid. Takeaway: kui te ei puhka tööst, sest tunnete end ülekoormatuna, pidage meeles, et tunne võib olla vale.
Pange tähele, et selles katses ei tähendanud paus töö katkestamist, vaid üleminekut teisele ülesandele. See tähendab, et tegevuse muutmine tundub olevat sama tõhus kui puhkamine — peaasi, et kõik läheks graafikus.
Milliseid praktilisi järeldusi saab sellest teha? Kui töötate ülesannetega, mis nõuavad loovust, aitab pauside teadlik ajastamine teil säilitada värske vaatenurga. Pause on kõige parem korraldada kindlate ajavahemike järel.
Ohutuse tagamiseks saate seadistada taimeri. Kui kuulete signaali, minge kohe mõnele muule ettevõttele: vaadake üle oma kontod, kontrollige postkasti, puhastage töölaud. Seejärel naaske tööle. Ja ärge jätke lõunat vahele. Ilma regulaarsete pausideta hakkate libisema. Kontrollige ise – kas suudate selles režiimis midagi kvalitatiivselt uut välja mõelda?
Kõige tähtsam on vabaneda töö katkestamise süütundest. Eriti kui tunned, et oled ummikus ega suuda edasi liikuda. Sellises olukorras on kõige parem teha paus.
Neid uuringuid saab tõlgendada veelgi laiemalt. Olukorras olles on raske oma seisundit adekvaatselt hinnata ja mõistlikke otsuseid teha. Kui me vihastame mõne väiksema probleemi pärast, näiteks kui keegi üritab kuskil rida vahele jätta, siis me ei mõista, et meie reaktsioon on juhtunuga ebaproportsionaalne.
Kui tunneme end üksikuna, tõmbume sageli veelgi rohkem endasse, kui peaksime liikuma vastupidises suunas. Kui meil puudub motivatsioon, ei näe me, et parim viis selle saamiseks on mitte edasi lükata, vaid teha lõpuks seda, mida väldime. Näited jätkuvad.
Saladus on mitte pimesi alluda oma hetkemõtetele ja tunnetele, vaid õppida neid ette nägema. Siin tulebki mängu planeerimine – see sunnib meid tegema seda, mida peame tegema, olenemata sellest, kas me tahame seda praegu või mitte. Ja ainuüksi sel põhjusel on ajakavast kinnipidamine hea mõte.