Sisu
Carl Rogersiga kohtumine on kogu mu elu pöördepunkt. Selles pole ühtegi teist sündmust, mis oleks nii tugevalt ja selgelt mõjutanud minu isiklikku ja tööalast saatust. 1986. aasta sügisel võtsin koos 40 kolleegiga osa intensiivsest suhtlusgrupist, mille viis läbi Moskvas humanistliku psühholoogia juhtiv esindaja Carl Rogers. Seminar kestis mitu päeva, kuid see muutis mind, minu ideid, kiindumusi, hoiakuid. Ta töötas grupiga ja oli samal ajal minuga, kuulis ja nägi mind, andis mulle võimaluse olla mina ise.
Carl Rogers uskus, et iga inimene väärib tähelepanu, austust ja aktsepteerimist. Need Rogersi põhimõtted said aluseks tema teraapiale, tema "isikukesksele lähenemisele" üldiselt. Nendel pealtnäha ülimalt lihtsatel ideedel põhineva töö eest nimetati Carl Rogers 1987. aastal Nobeli rahupreemia kandidaadiks. Teade sellest jõudis talle siis, kui ta oli surmakoomas.
Carl Rogersi suurim inimlik teene seisneb minu arvates selles, et ta suutis oma isiksusega ära teha keeruka sisemise töö, et saada homo humanus’ks – inimlikuks inimeseks. Nii avas ta paljudele inimestele “humanismi labori”, mille kaudu läbib igaüks, kes soovib kehtestada esmalt iseendas ja seejärel teiste inimeste suhetes pax humana – inimlik maailm.
Tema kuupäevad
- 1902: Sündis Chicago äärelinnas.
- 1924-1931: Põllumajandus-, teoloogiline haridus, seejärel – MS, Ph.D. psühholoogia erialal Columbia ülikooli Teachers College'ist.
- 1931: kliiniline psühholoog Lasteabikeskuses (Rochester).
- 1940–1957: professor Ohio osariigi ülikoolis, seejärel Chicago ülikoolis.
- 1946-1947: Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni president.
- 1956-1958: Ameerika Psühhoterapeutide Akadeemia president.
- 1961: Ameerika Humanistliku Psühholoogia Assotsiatsiooni üks asutajatest.
- 1968: avab Californias La Jollas Inimese Uurimise Keskuse. 1969: Tema dokumentaalfilm "Jurney into Self", mis räägib psühhoteraapiarühma tööst, võidab Oscari.
- 1986: viib läbi intensiivseid suhtlusgruppe psühholoogidega Moskvas ja Thbilisis.
- 14. veebruar 1987: suri Californias La Jollas.
Viis mõistmise võtit:
Kõigil on potentsiaali
"Kõik inimesed saavad oma elu üles ehitada nii, et see pakub neile isiklikku rahulolu ja on samal ajal sotsiaalses mõttes konstruktiivne." Inimesed kipuvad arenema positiivses suunas. See ei tähenda, et see nii oleks, aga igaüks sünnib sellise potentsiaaliga. Lapsena jälgis Rogers palju looduslikku elu, eriti liblikate arengut. Võib-olla sündis tänu mõtisklustele nende ümberkujundamise üle tema hüpotees inimpotentsiaali kohta, mida hiljem toetasid psühhoteraapia praktika ja teaduslikud uuringud.
kuula kuulda
"Pole tähtis, kui sügavalt või pealiskaudselt inimene räägib, ma kuulan teda kogu tähelepanu, usinusega, milleks olen võimeline." Me räägime palju, kuid me ei kuula ega kuule üksteist. Kuid oma väärtuse, olulisuse tunnetamine tekib vastusena teise inimese tähelepanule meile. Kui meid kuulatakse, eemaldatakse barjäärid – kultuurilised, usulised, rassilised; toimub mehe kohtumine inimesega.
Saage teisest inimesest aru
"Oma peamise avastuse sõnastaksin järgmiselt: mõistsin, kui tohutult väärtuslik on lubada endal teist inimest mõista." Esimene reaktsioon inimestele on soov neid hinnata. Väga harva lubame endal mõista, mida teise inimese sõnad, tunded, uskumused tema jaoks tähendavad. Kuid just see suhtumine aitab teisel aktsepteerida iseennast ja oma tundeid, muudab meid endid, paljastades midagi, mis oli varem kõrvale hiilinud. See kehtib ka psühhoterapeutilises suhtes: määravad ei ole psühholoogilised eritehnikad, vaid terapeudi ja tema kliendi positiivne aktsepteerimine, hinnangutevaba empaatia ja ehtne eneseväljendus.
Avatus on suhete eeldus
"Oma kogemustest teistega olen jõudnud järeldusele, et pikaajalises suhtes pole mõtet teeselda, et olen keegi, kes ma pole." Pole mõtet teeselda, et armastad, kui oled vaenulik, näida rahulik, kui oled ärritunud ja kriitiline. Suhted muutuvad autentseks, täis elu ja tähendust, kui kuulame iseennast, oleme avatud iseendale ja seega ka partnerile. Inimsuhete kvaliteet sõltub meie võimest näha, kes me oleme, aktsepteerida iseennast, mitte peita end maski taha – enda ja teiste eest.
Aidake teistel paremaks saada
Ennast, oma tundeid avalikult väljendava ehk inimarenguks soodsa õhkkonna loomine pole mitte ainult psühholoogide ülesanne. Seda peaksid serveerima kõik need, kes tunnevad sotsiaalseid ameteid, seda peaksid edendama isiklikud, perekondlikud, ametialased – ühesõnaga igasugused inimsuhted. Igaüks meist saab aidata teist inimest paremaks muuta vastavalt oma kavatsustele ja eesmärkidele.
Carl Rogersi raamatud ja artiklid:
- Pilk psühhoteraapiast. Inimese kujunemine” (Progress, Univers, 1994);
- “Nõustamine ja psühhoteraapia” (Eksmo, 2000);
- “Õppimisvabadus” (Sense, 2002);
- “Kliendikeskne lähenemine psühhoteraapias” (Psühholoogia küsimused, 2001, nr 2).