Sisu
Agressioonikontroll - mitmesugused soovitused
Sünget statistikat pole vaja korrata. Kõigi jaoks on kurb tõsiasi: vägivallakuriteod sagenevad alati. Kuidas saab ühiskond vähendada vägivallajuhtumite kohutavat arvu, mis neile nii muret valmistab? Mida saame meie – valitsus, politsei, kodanikud, vanemad ja hooldajad, kõik koos – teha, et muuta meie sotsiaalne maailm paremaks või vähemalt turvalisemaks? Vaata →
Karistuse kasutamine vägivalla ärahoidmiseks
Paljud pedagoogid ja vaimse tervise spetsialistid mõistavad hukka karistuse kasutamise katsena mõjutada laste käitumist. Vägivallatute meetodite pooldajad seavad kahtluse alla füüsilise vägivalla kasutamise moraali isegi sotsiaalse hüvangu nimel. Teised eksperdid rõhutavad, et karistuse tõhusus on ebatõenäoline. Nad ütlevad, et solvunud ohvreid võidakse nende hukkamõistetud tegudes ootele panna, kuid mahasurumine on vaid ajutine. Selle seisukoha järgi, kui ema lööb oma poega õega kaklemise pärast, võib poiss mõneks ajaks agressiivsuse lõpetada. Siiski pole välistatud võimalus, et ta lööb tüdruku uuesti, eriti kui ta usub, et ema teda seda tegemas ei näe. Vaata →
Kas karistus peletab vägivalda?
Põhimõtteliselt näib karistusähvardus agressiivsete rünnakute taset mingilgi määral vähendavat — vähemalt teatud asjaoludel, kuigi fakt pole nii ilmne, kui tahaks. Vaata →
Kas surmanuhtlus hoiab mõrva ära?
Kuidas oleks maksimaalse karistusega? Kas mõrvade arv ühiskonnas väheneb, kui mõrvarid ähvardab surmanuhtlus? Selle küsimuse üle arutatakse ägedalt.
On tehtud mitmesuguseid uuringuid. Võrreldi riike, mille poliitika surmanuhtluse suhtes erines, kuid geograafiliselt ja demograafiliselt olid sarnased. Sellin ütleb, et surmanuhtluse ähvardus ei paista osariigi tapmiste arvu mõjutavat. Surmanuhtlust kasutanud riikides ei toimunud keskmiselt vähem mõrvu kui riikides, kus surmanuhtlust ei kasutatud. Teised samalaadsed uuringud jõudsid enamasti samale järeldusele. Vaata →
Kas relvakontroll vähendab vägivaldset kuritegevust?
Aastatel 1979–1987 pandi Ameerika Ühendriikides justiitsministeeriumi esitatud andmete kohaselt aastas toime umbes 640 relvakuritegu. Üle 000 neist kuritegudest olid mõrvad ja üle 9000 vägistamised. Enam kui pooltel mõrvadel pandi need toime relvadega, mida kasutati pigem vaidluses või kakluses kui röövimises. (Räägin tulirelvade kasutamisest pikemalt hiljem selles peatükis.) Vaata →
Relvakontroll — vastused vastuväidetele
See pole koht paljude relvavaidlusi käsitlevate väljaannete üksikasjalikuks aruteluks, kuid ülaltoodud vastuväidetele relvakontrolli kohta on võimalik vastata. Alustan meie riigis levinud oletusest, et relvad pakuvad kaitset, ja pöördun siis tagasi väite juurde: “relvad ei tapa inimesi” – veendumuse juurde, et tulirelvad iseenesest ei aita kaasa kuritegude toimepanemisele.
NSA rõhutab, et legaalselt omavad tulirelvad päästavad tõenäolisemalt ameeriklaste elusid kui võtavad need ära. Iganädalane ajakiri Time vaidlustas selle väite. Võttes 1989. aastal juhuslikult ühe nädala, leidis ajakiri, et USA-s hukkus seitsmepäevase perioodi jooksul tulirelvadega 464 inimest. Vaid 3% surmajuhtumitest tulenes enesekaitsest rünnaku ajal, samas kui 5% surmadest olid juhuslikud ja peaaegu pooled olid enesetapud. Vaata →
kokkuvõte
USA-s on üksmeelel võimalikud meetodid kriminaalse vägivalla ohjeldamiseks. Selles peatükis olen käsitlenud kahe meetodi võimalikku tõhusust: väga karmid karistused vägivaldsete kuritegude eest ja tulirelvade keelamine. Vaata →
Peatükk 11
Sünget statistikat pole vaja korrata. Kõigi jaoks on kurb tõsiasi: vägivallakuriteod sagenevad alati. Kuidas saab ühiskond vähendada vägivallajuhtumite kohutavat arvu, mis neile nii muret valmistab? Mida saame meie – valitsus, politsei, kodanikud, vanemad ja hooldajad, kõik koos – teha, et muuta meie sotsiaalne maailm paremaks või vähemalt turvalisemaks? Vaata →