Ashtanga jooga on dünaamiline jooga, kuid ennekõike filosoofiline süsteem, mille Krishnamacharya, Sage ja Yogi arendasid pärast Himaalajasse reisimist 1916. aasta paiku. Seitse aastat õppis ta Ashtanga joogat meister Sri Ramamohan Brahmachari käest. 1930ndatel andis ta need teadmised edasi paljudele India ja Lääne tudengitele. Tuntumate hulgas on Sri K. Pattabhi Jois, BNS Iyengar, Indra Devi ja tema poeg TKV Desikachar. Seda tava populariseeriti läänes 30 aastat hiljem. Aga mis on Ashtanga jooga, millised on põhiprintsiibid, eelised, erinevused traditsioonilise joogaga, selle ajalugu?

Mõiste Ashtanga pärineb sanskriti sõnadest "ashtau", mis tähendab 8 ja "anga", mis tähendab "liikmed". Kaheksa haru viitavad 8 olulisele praktikale Ashtanga joogas, mida me hiljem välja töötame: käitumisreeglid, enesedistsipliin, kehahoiakud, hingamise kunst, meelte valdamine, keskendumine, meditatsioon ja valgustus.

Ashtanga jooga on Hatha jooga vorm, milles asenditega kaasneb venitamine, et anda kehale energiat, jõudu; ja kokkutõmbed (bandad), mille eesmärk on koguda elutähtsat hinge (prana) keha kudede sügavatesse osadesse, sünkroniseerides liigutusi hingamisega (vinyasa). Ashtanga eripära seisneb selles, et poosid on omavahel seotud vastavalt etteantud seeriatele ja neid on üha raskem saavutada. Kuni kehahoiakut ei omandata, ei mõista inimene järgnevat. See võimaldab tal kannatlikkust omandada.

Hingamine annab kehale energiat, mis tõstab kehatemperatuuri ja aitab keha detoksifitseerida. Praktika toob toonilisust, energiat ja jõudu, mis on vajalik mugavuse leidmiseks ilma valudeta, tingimusel, et see viiakse läbi kannatlikkuse, alandlikkuse ja kaastundega, et leida sealt Tarkuse tee. Jooga harjutamise eesmärk on avada meel meditatsioonile, et edendada psüühilise seisundi rahunemist, aga ka teadvustada üksikisikule oma vaimset potentsiaali.

Ashtanga jooga põhimõtted põhinevad kaheksal jäsemel, mille Patanjali on välja töötanud oma kogumikus „Jooga-suutra”, need moodustavad omamoodi elufilosoofia, mis hõlmab:

Käitumisreeglid (yamas)

Yamas on meie suhted teistega ja välised asjad. On 5 jama, mida üksikisik peab austama: ärge tehke kahju, olge aus, ärge varastage, olge ustav või karsklane (brahmacharya) ja ärge olge ahne. Yama esimene vorm on ahimsa, mis tähendab, et see ei põhjusta ühelegi olendile valu, ei kahjusta, ei tapa mingil viisil ega kunagi. Mis hõlmab taimetoitlaseks, veganiks või veganiks saamist.

Enesedistsipliin (niyamas)

Teine liige viitab reeglitele, mida üksikisik peab enda suhtes kohaldama. Niyamas on: puhtus sees, puhtus väljas, rahulolu, pühade tekstide tundmine. Viimane võib viia Jumalale alistumiseni, kui inimene tegeleb tõeliselt vaimsusega (sadhana), mis on täis heatahtlikkust, õndsust ja kaastunnet.

Kehaasendid (asanad)

Asendid võimaldavad kehale energiat anda, muuta see paindlikumaks ning tuua stabiilsust ja enesekindlust. Eesmärk on toita keha elutähtsa hingeõhuga (prana) igas asendis, et viia meditatiivne lahtilaskmise seisund. Ashtanga joogas on asendid hädavajalikud, kuna need võimaldavad korrigeerida tasakaalustamatust ja stabiliseeruda, et ühendada keha ja vaimu, nagu kõigi teiste joogapraktikate puhul.

Hingamine (pranayama)

See hõlmab elutähtsat hingamist, hingamistsükli kestust, hingamise piiramist ja hinge laiendamist või venitamist. Pranayama harjutamine aitab puhastada maapealseks eluks vajalikke kanaleid ning kõrvaldada stressi ning füüsilisi ja vaimseid toksiine. Füüsilises praktikas aitab hingamine tõsta kehatemperatuuri, mis soodustab toksiinide väljutamist. Inspiratsioon ja aegumine peavad olema sama kestusega ning neid tuleb teha nina kaudu hingates, mida nimetatakse ujjayi. Ashtanga joogas ja kõigis kehahoiakutes on hingamine väga oluline, kuna see on seotud emotsioonidega.

Meelte meisterlikkus (pratyahara)

Just meelte juhtimine võib viia sisemise stabiilsuseni, see on võimalik, suunates oma keskendumise hingamisrütmile. Püüdes rahustada ja kontrollida oma meelt, ilma et see mõjutaks ühte või mitut meie viiest meelest, aitab indiviidil keskendumise suunas edasi liikuda, kuni see on blokeeritud. Inimene ei pööra enam tähelepanu välistele asjadele, et keskenduda iseendale ja oma sisetundele.

Keskendumine (dharana)

Inimese tähelepanu peab olema suunatud välisele objektile, vibratsioonile või rütmile enda sees.

Meditatsioon (dhyana)

Töö keskendumisega võimaldab harjutada meditatsiooni, mis seisneb igasuguse vaimse tegevuse lõpetamises, kus mõtet pole.

Valgustus (samadhi)

See viimane etapp moodustab liidu mina (atman) ja absoluudi (brahman) vahel, budistlikus filosoofias nimetatakse seda nirvaanaks, see on täieliku teadvuse seisund.

Ashtanga jooga võimaldab teil:

• Vähendage toksiine: Ashtanga jooga harjutamine põhjustab sisetemperatuuri tõusu, mis põhjustab higistamist. See võimaldab eemaldada toksiine kehast.
• Tugevdage keha liigeseid: mitmekesiste ja dünaamiliste asendite kasutamine soodustab liigeste nõuetekohast toimimist.
• Suurendage vastupidavust ja paindlikkust
• Kaalust alla võtta: uuring, milles osales 14 last vanuses 8 kuni 15, kellel oli risk haigestuda II tüüpi diabeeti, näitas, et Ashtanga jooga oli tõhus liitlane kehakaalu langetamisel.
• Vähendage stressi ja ärevust: meditatsioon ja hingamisharjutused on head nii stressi paremaks juhtimiseks kui ka ärevuse vähendamiseks.
• See tasakaalustab došasid Ayurvedas.

Ashtanga joogas viibivad inimesed ühes asendis lühemat aega, sest iga poos on seotud kindlaksmääratud hingetõmmetega (5 või 8), mis võimaldab kiiret järjestikku mitmest asendist. Seetõttu nõuab see rohkem füüsilisi investeeringuid ja muudab jooga dünaamilisemaks kui traditsiooniline jooga. Lisaks on hingamistehnika eriline ning asendite üleminekul on määrav inspiratsiooni ja väljahingamise kestus.

Väidetavalt pärineb Ashtanga jooga iidsest tekstist pealkirjaga “Jooga Korunta”. Selle teksti kirjutas Vamana Rish aastatel 500–1500 eKr ja Sri Tirumalai Krishnamacharya avastas selle uuesti Kalkutta ülikooli raamatukogus. Kuna ta oli iidse sanskriti keele spetsialist, mõistis ta, et see tekst on osa palju vanemast suulisest traditsioonist (aastatel 3000–4000 eKr), hakkas ta seda Pattabhi Joisele õpetama 1927. aastal, kui ta oli 12 -aastane. Patanjali kontsepteerib Ashtanga jooga joogasutras, mis sisaldab vähemalt 195 aforismi, mis pärinevad 2. sajandist eKr või 400 aastat hiljem.

Jooga -suutrate raamatus II ja III on öeldud Ashtanga võtted, need on seotud puhtalt joogaga ja nende eesmärk on provotseerida askeetlust: puhastused, keha hoiakud, hingamistehnikad. Patanjali paneb kergelt rõhku posturaalsele praktikale, tõepoolest, neid peavad edastama meistrid või guru, mitte kirjeldus. Samuti peaksid need tagama stabiilsuse ja vähendama füüsilist pingutust, et vältida väsimust ja närvilisust teatud kehaosades. Need stabiliseerivad füsioloogilisi protsesse, võimaldades tähelepanu keskenduda teadvuse vedelale osale. Esialgu võivad poosid tunduda ebamugavad, isegi väljakannatamatud. Kuid julguse, korrapärasuse ja kannatlikkusega muutub pingutus minimaalseks, kuni see kaob: see on ülitähtis, sest meditatsiooni asend peab muutuma loomulikuks, et hõlbustada keskendumist.

Ashtangast ei ole tegelikult mingeid tuletisi, sest Ashtanga, mis on tänapäeval tuntud oma füüsilise ja posturaalse vormi poolest, on ise tuletatud Hatha joogast, täpselt nagu Vinyasa jooga või Iyengari jooga. Tänapäeval on joogat tähistavad erinevad koolid, kuid me ei tohi kunagi unustada, et jooga on ennekõike filosoofia ja keha on vahend, mis võimaldab meil enda ja meie ümber paremini tegutseda.

See joogavorm on mõeldud peamiselt inimestele, kes soovivad säilitada oma füüsilist vormi ja tühjendada oma negatiivset energiat, et saada rohkem positiivset. Lisaks on eelistatav, et inimene oleks motiveeritud, kuna Ashtanga jooga võtab kogu huvi, kui seda pikaajaliselt harrastatakse.