Keetsin siin natuke täidetud kapsast. Mu poeg ja mina mõlemad armastame neid hapukoorega. Kuna ta on minu kasvav teismeline ja võib süüa kõike, mis tema vaatevälja satub, siis hoiatasin teda, et jätaks mulle paar kapsarulli õhtuks ja ootasin neid pärast tööpäeva söömist – kuumad kapsarullid külmaga. värske hapukoor.
Poeg ei valmistanud pettumust, jättis mulle portsu — aga siis avastasin, et ta sõi lihtsalt hooletult hapukoort ära. Olin väga näljane, mu viha tõusis kriitilise piirini — ja mul polnud aega märgata, kuidas juba osutusin vihaseks raevuks, kes süüdistas kulmu kortsutavat poissi isekuses, ahnuses ja ükskõiksuses teiste vajaduste suhtes. Ja sel hetkel tundsin end kohutavalt naljakalt.
Asi on selles, et minu lemmik idee frustratsioonist, Selgitan oma klientidele viha ja süütunnet hapukoore näitel. Kord tuli selline metafoor meelde — ja millegipärast oli ebamugav teist välja mõelda. Ja ma ei pannud üldse tähele, kuidas elu mind samasse lõksu meelitas.
Frustratsioon on kogemuste kompleks, see juhtub siis, kui me ei saa seda, mida tahame. Sotsiaalselt levinud suhtlusmustrite mõjul toome oma suhetesse tugeva süütunde, mis tuleb eikuskilt. Seda seetõttu, et meid ei ole õpetatud kogema frustratsiooni ja sellest välja tulema tasakaaluseisundisse.
Viha ja solvumine, kui miski ei lähe nii, nagu me soovisime, suunab meid automaatselt kurjategijat otsima.
Keegi ei õpetanud meile, et frustratsioon ja sellest tulenev viha (ja häbi) on osa loomulikust eluprotsessist, mitte kellegi teise süü või viga. Kujutage ette, et väsinud inimene pärast tööd tuleb unistusega süüa tomatisalatit hapukoorega. Ja tema maja kõrval asuvas poes, õnneks, ei ole. Pettunud ostja on pahane. Mul pole jõudu kaugele teise poodi minna. Majonees talle ei maitse. Elu on ebaõnnestunud.
Ta ronib trepist üles ja iga sammuga kerib end üles. Lõppude lõpuks, kui ta on vihane, peab see olema kellegi teise süü! Lävepakul hakkab ta majapidamise peale karjuma — et siin majas ei saa keegi hapukoore ostmise eest hoolt kanda, et ta töötab nagu ori kambüüsides ega saa isegi rahus süüa. Naine on solvunud, haugub välja ilmunud poja peale, teda ehmatab skandaal. Olematu süü palli visati mitu korda ja see läks kõige enam valimisõiguseta — tavaliselt lapsele. Sel hetkel võib ta unistada, kuidas ta suureks kasvab ning kõige tugevam ja valjuhäälsem on, ja siis on ta vihane ja ülejäänud kuuletuvad talle.
Sellesse kreemjas raevusMa libisesin nii kergelt sest ma ei lasknud endal pettumusega täiskasvanulikumal moel toime tulla. Viha ja solvumine, kui miski ei lähe nii, nagu me soovisime, suunab meid automaatselt kurjategijat otsima. Ärgem saagem seda, mida tahame, vaid olgem rahul sellega, et meil on vähemalt õigus. Kui mul on õigus, on mul lihtsam — sest kui pole kedagi ümberringi süüdistada, siis äkki on see minu süü? Viha on selles olukorras viis süü endalt kõrvale juhtida. Aga süümepiinu polnud algusest peale. Asi on selles, et hapukoort ei tarnitud või välja müüdud... Ja kui me õpime tüütusega teistmoodi toime tulema: leiame jõudu teise poodi minna, küsime selle kohta lahkelt kelleltki perest või lõpuks, anna alla, me näeme, et viha, häbi ja süütunne selles loos pole põhjust.