Elas - oli printsess. Tõeline, vapustav. Ja nii ilusad, kui nad nendest raamatutes kirjutavad. Ehk siis blond, herilase vöökoha ja suurte siniste silmadega. Kuningriigis, kus ta elas, rääkisid kõik tema ilust. Ainult printsess oli alati õnnetu. Kas troon anti talle kõvasti või on šokolaad liiga kibe. Ja ta nurises terve päeva.
Kuidagi kuulis ta ühelt poisilt, kes jooksis tema vankrile järele, ebatavalisi valju sõnu. Ja neis oli selline viha ja mingi imelik jõud, et printsess mõistis, et kui kuningriigis neid sõnu kasutataks, kardaksid kõik teda kindlasti ja sellest hakkaksid nad teda veelgi rohkem armastama. Ja nii ta hakkaski seda tegema. Kõik, mis talle ei sobi, hüüab kohe: “Sa oled veider, ajuvaba loom,” ja teenijad lähevad kohe lahku ning preester küsib, kas talle meeldiks midagi erilist. See on liiga vihane valus, sest. Printsess mõistis, et kurjades sõnades on suur jõud ja hakkas neid oma jõu tugevdamiseks kasutama vasakule ja paremale ...
Kuid ühel päeval see juhtus. Blond printsess läks nagu alati nurisedes ja kõiki norides oma lemmikaeda. Siin sai ta omaette olla ja tiigis ujuvaid luiki imetleda. Tuntud teed mööda minnes märkas ta ootamatult uut eksootilist lille. Ta oli suurepärane. Printsess kummardus tema kohale, hingas sisse tema lõhna ja küsis: "Kust sa pärit oled, imelill?" Ja lill vastas talle inimhäälega, et tema seeme on saabunud kaugest galaktikast, et aidata Maa elanikel probleeme lahendada ja vajadusel nõu anda. Nagu, see on tema missioon. Printsess ja lill said sõpradeks. Ja tsaar-isa hakkas aeda tilkuma, küsides igasugust nõu, kuidas riigiasju mõistlikult ja õigesti ajada. Ja see kuningriik sai eeskujulikuks. Suursaadikud üle maailma tulid siia, et saada määrus, kuidas paremini ja õigemini elada. See puudutab seda, et printsess hakkas vähem rääkima. Ja ka tema ilu. Kuigi ta oli ikka ilus.
Printsess solvus. Ta tuleb lille juurde ja alustab: “Ma arvasin, et sa armastad mind ainult, aita mind üksi. Ja ma näen, et varsti pole minu jaoks enam aega — kõik need saadikud ja laisklejad teistest riikidest. Ja nii hakkas see iga päev korduma. Printsess muutus üha rahulolematumaks, üha enam sõimas neid, kes tema armastuse ja lille ära võtsid.
Ühel päeval ärkas ta halva tujuga: “Ah, ma ärkasin üles, aga kohv pole veel valmis? Kus see tühine neiu on? Ja kus on mu uus kleit — eile käskis isa neil kaabakad selle helmestega tikkida? Ja et täna on sellised räpased pilved sisse pugenud, kogu loss on nagu tindis? Printsess nurises ja kirus. Kõik said temalt hommikul needusi ja isegi kätised. "Mis minuga täna lahti on?" mõtles printsess. "Ma lähen ja küsin sellelt inetult lillelt nõu." See pani mind vähem armastama. Kõik lihtsalt imetlevad teda.»
Printsess kõndis läbi pargi ja miski ei rõõmustanud teda. Ei mingit smaragdrohu, ei kuldkala ega graatsilisi luiki. Ja tema imeline lill osutus lähemale jõudes närbunud ja elutuks. "Mis sul viga on?" küsis printsess. "Ma olen su hing," vastas lill. "Sa tapsid mu täna. Ma ei saa enam kedagi aidata. Ainus, mida ma veel teha saan, on teie ilu säilitada. Aga ühel tingimusel. Vaata nüüd ennast peeglisse…” Printsess vaatas talle otsa ja oli jahmunud: peeglist vaatas talle vastu kuri kohutav nõid, üleni kortsus ja suuga. "Kes see on?" hüüdis printsess.
"See oled sina," vastas lill. "Selliseks muutute mõne aasta pärast, kui kasutate kurja jõuga täidetud sõnu." Need sõnad on teile saadetud galaktikatest, mis tahavad hävitada maise ilu ja vallutada teie maailma. Nendes sõnades ja helides on suur jõud. Nad hävitavad kõike ja eelkõige ilu ja inimest ennast. Kas sa tahad selline olla?» "Ei," sosistas printsess. "Siis ma suren. Kuid pidage meeles, et isegi kui ütlete kogemata mõne nüri sõna, muutute selleks, mis teile peeglist vastu vaatab. Ja nende sõnadega lill suri. Printsess nuttis kaua ja kastis pisaratega taime surnud vart. Ta nuttis ja palus temalt andestust.
Sellest päevast alates on printsess palju muutunud. Ta ärkas rõõmuga, kallas issi peale musi, tänas kõiki, kes teda päeva jooksul aitasid. Ta säras valgusest ja õnnest. Kogu maailm rääkis taas tema ilust ning imelisest ja kergest iseloomust. Ja varsti oli üks, kellele ta ütles rõõmsalt "jah" ja abiellus temaga. Ja nad olid väga õnnelikud.
Vaid kord päevas käis printsess kristallämbriga aianurgas. Ta kastis nähtamatut lille ja uskus, et ükskord ilmub siia uus võrs, sest kui armastad ja kastad, siis õied tärkavad jälle, sest headuse hulk maailmas peaks suurenema. Seda ütles lill talle lahku minnes ja ta uskus sellesse siiralt.