Pööre armastuse ja sõpruse poole: kuidas uus eetika ja kriis meid mõjutavad

Neli aastakümmet tagasi vallutas meid rahakultus. “Edukas edu”, “saavutus”, kallid kaubamärgid… Kas see tegi inimesi õnnelikuks? Ja miks pöörduvad inimesed tänapäeval tõelise sõpruse ja siira armastuse otsimisel psühholoogi poole?

Viimasel ajal on mult psühhoterapeudina järjest sagedamini palutud appi sõbraga kohtuda. Kliendil on pere, lapsed, sellegipoolest on väga teravalt tunda vajadust hingelise läheduse, siiruse ja lihtsa inimliku läheduse järele.

Antoine de Saint-Exupery ütles, et maailmas on ainult üks luksus — inimestevahelise suhtlemise luksus. Inimene vajab inimest, kellega saab tundide kaupa õhinal rääkida, kellega on turvaline ja soe. Minu arvates teebki meist inimesteks just selline hingesugulus. 

Hingetõmme

Islami traditsioonis seletatakse seda külgetõmbe nähtust sellega, et enne inimkehasse kehastumist on elupaik, kus on hinged. Ja kui hinged olid selles kloostris läheduses, siis maises elus nad kindlasti kohtuvad, tunnevad üksteist ära selle nähtamatu külgetõmbe järgi, mida inimene nii väga igatseb.

Mineviku romantika

Selliste pöördumiste vanusevahemik on üsna suur: alates üle 40-aastastest kuni vaevalt 18-aastasteni. Kõiki ühendab nostalgia ... romantilise NSV Liidu järele. Mida see tähendab?

Romantilise NSV Liidu sümboliks peetakse Georgi Danelia filme “Ma kõnnin ümber Moskva” ja Karen Šahnazarovi “Kuller”.

Nad ülistavad sõprust sõpruse pärast, kui eraldiseisvat väärtust, mis on taandamatu ratsionaalsele kasule, kui käsi peseb käsi.

Mõned mu kliendid, kes ei leia sõprust või ei pettunud teistega, valivad sõpradeks filosoofe, möödunud sajandite kirjanikke. Üksi raamatutega tunnevad nad end iseendana. Nad leiavad, et need on nende mõtete ja kujunditega kooskõlas.

Samuti on palju armastuse taotlusi. Tihti juhtub nii: algul õpib inimene kaua, palju ja usinalt, seejärel ehitab karjääri, äri vastavalt vaimu ja keha pragmatismi väärtustele. Aga õnne pole. Õnnekategooria korreleerub nõrgalt materiaalsete väärtustega, kuid turvalisuse ja mugavusega, jah.

Sõprus, armastus, lahkus, suuremeelsus, halastus lisaks materiaalsetele väärtustele puuduvad

Meenub kohtumine ärimehega, kes on oma tegevusalal palju saavutanud. Sisenesin tohutusse pimestavalt valgesse kabinetti, mille akna juures oli suur teleskoop. Ta istus valgele antiloobinahaga polsterdatud diivanile. Ärimees rääkis kibestunult üksindusest, reetmisest, puudumisest esitada armastus. Kuigi endine naine ütles, et pärast ebaõnnestunud tehinguid uputas ta naise vannituppa ...

Uus eetika ja vanad väärtused

Ratsionaalsel liikumisel rangelt määratletud eesmärgi poole ei arene need psühholoogilised omadused, millega saab armastada, sõbruneda, imetleda lihtsaid asju, mis külmas maailmas hinge soojendavad.

Lääne vaimu ja keha pragmatismis ei ole kohta hingel, südame mõttel, nagu ütles Jungi psühholoog Henri Corbin, viidates XNUMX-XNUMX sajandi sufi tarkade raamatutele. Mõte südamest ühendab meid maailma hingega. Maailma hing täidab meid Valguse ja selle sümboolse veiniga, millest Omar Khayyam kirjutas.

Minu arvates on "uue eetika" kui XNUMX sajandi fenomeni eesmärk täita ka pragmatismi tühimikku.

Loogika teab täpselt, mis viib inimese punktist A punkti B, kuid selles liikumises pole kohta südamemõttel, südame elul. Ikka tahetakse veenda, et elus on põhiline hästi õppida, et hiljem palju raha teenida. Kuid keegi ei ütle, et raha kulutatakse sageli ravimitele, mis illusoorselt täidavad emotsionaalse külma, tühjuse ja pettumuste valu.

Võitlus varem diskrimineeritud inimeste võrdsete õiguste ja vabaduste tunnustamise eest on kindlasti samm edasi. Kuid iga väljasõidu puhul on oht, et laps koos veega välja visata.

Võib-olla tasub tuleviku laevale võtta sellised traditsioonilised "vana eetika" väärtused nagu sõprus, armastus, lahkus, sündsus ja vastutus

“Me vastutame nende eest, keda oleme taltsutanud”, olenemata nahavärvist, orientatsioonist, usutunnistusest. Teiste maailm peab saama traditsiooniliste väärtuste maailma täieõiguslikuks osaks, eitades või hukka mõistmata üht ega teist. Ainus Inimese vääriline Tee on teadmiste ja armastuse tee.

Te ei saa öelda paremini kui apostel Paulus: "Armastus kestab kaua, on armuline, armastus ei kadesta, armastus ei ületa ennast, ei ole uhke, 5ei vihasta, ei otsi oma, ei ärritu, ei mõtle kurja, 6ei rõõmusta ülekohtu üle, vaid rõõmustab tõe üle; 7katab kõike, usub kõike, loodab kõike, talub kõike.

Jäta vastus