Ameerika teadlased on leidnud, et varasemate ebaõnnestumiste kriitilise kirjelduse kirjutamine toob kaasa stressihormooni, kortisooli taseme languse ja tegevuste hoolikama valiku oluliste uute ülesannete lahendamisel, mis aitab kaasa tootlikkuse suurenemisele. Selline meetod võib olla kasulik tulemuslikkuse parandamiseks paljudes valdkondades, sealhulgas hariduses ja spordis.
Negatiivsed sündmused võivad viia positiivsete tulemusteni
Inimestel soovitatakse keerulises olukorras sageli "positiivseks jääda". Suur hulk uuringuid näitab aga, et negatiivsetele sündmustele või tunnetele hoolikas tähelepanu pööramine – nendest mediteerides või nendest kirjutades – võib tegelikult viia positiivsete tulemusteni.
Kuid miks see intuitiivne lähenemine toob kasu? Selle küsimuse uurimiseks uuris Rutgers Newarki ülikooli doktorant Brynn DiMenici koos teiste Pennsylvania ülikooli ja Duke'i ülikooli teadlastega kahe vabatahtlike rühmaga mineviku ebaõnnestumistest kirjutamise mõju ülesannete täitmisele tulevikus.
Testrühmal paluti kirjutada oma varasematest ebaõnnestumistest, kontrollrühmal aga nendega mitteseotud teemal. Teadlased hindasid sülje kortisooli taset, et teha kindlaks mõlema rühma inimeste stressitase, ja võrdlesid neid uuringu alguses.
Seejärel mõõtsid DiMenici ja kolleegid vabatahtlike jõudlust uue stressirohke ülesande lahendamise protsessis ja jätkasid kortisooli taseme jälgimist. Nad leidsid, et katserühmal oli uue ülesande täitmisel madalam kortisooli tase võrreldes kontrollrühmaga.
Stressitaseme vähendamine pärast ebaõnnestumisest kirjutamist
DiMenici sõnul ei mõjuta kirjutamisprotsess ise otseselt keha reaktsiooni stressile. Kuid nagu uuring näitas, muudab varem mineviku ebaõnnestumisest kirjutatud tulevases stressiolukorras keha reaktsiooni stressile nii palju, et inimene seda praktiliselt ei tunne.
Teadlased leidsid ka, et vabatahtlikud, kes kirjutasid mineviku ebaõnnestumisest, tegid uue väljakutse vastuvõtmisel hoolikamaid valikuid ja jõudsid üldiselt paremini kui kontrollrühm.
"Kokkuvõttes näitavad need tulemused, et kirjutamine ja mineviku ebaõnnestumise kriitiline mõtisklemine võib valmistada inimest nii füsioloogiliselt kui ka vaimselt ette uuteks väljakutseteks," märgib DiMenici.
Me kõik kogeme oma elus mingil hetkel tagasilööke ja stressi ning selle uuringu tulemused annavad meile ülevaate sellest, kuidas saame neid kogemusi kasutada oma ülesannete paremaks lahendamiseks tulevikus.