Sisu
Oma tunnete, mõtete ja vajaduste jagamine teistega on sageli väga raske, eriti kui teil ei lastud lapsepõlves oma tunnetest rääkida ega väljendada «valesid» emotsioone, nagu viha või hirm. Psühhoterapeut Sharon Martin selgitab, miks see nii juhtub ja mida sellega seoses ette võtta.
Kuidas õpetati teid lapsepõlves oma tunnetega toime tulema?
Kas teie muresid ja kahtlusi võeti tõsiselt? Kas emotsionaalsete kogemuste rikkus ja nende väljendamine julgustati? Kas teie vanemad võiksid olla eeskujuks tervest tunnete väljendamisest?
Paljudes peredes tekitavad emotsioonid ebamugavust. Nende väljendus võib olla otsene tabu või perekonnas kehtivad kirjutamata reeglid, mille järgi ei tohi oma kogemusi arutada. Mõned vanemad selgitavad oma lastele, et teatud emotsioonid, näiteks viha, on vastuvõetamatud, ebanormaalsed. Laps sellises peres õpib, et tema kogemused on sobimatud ning tal endal pole õigust tunnetele ja vajadustele.
Tunded "tahavad", et neid tunnustataks ja väljendataks
Kui tundsite selles kirjelduses ära oma perekonna, siis suure tõenäosusega õppisite lapsena, et teil ei peaks olema, rääkimata tunnete väljendamisest. Te ei tohiks kelleltki midagi küsida, kellestki sõltuda ega kellelegi loota. Tõenäoliselt pidite ise otsima võimalusi oma vajaduste rahuldamiseks, õppima emotsioone ja tundeid juhtima. See võib viia ebatervislike katseteni oma tundeid sügavamale "matta", nendelt tähelepanu kõrvale juhtida või neid uputada.
Kuid teie tunded ei saanud lihtsalt kaduda! Tunded "tahavad", et neid tunnustataks ja väljendataks. Kuna sa eitad nende olemasolu, siis nad ei kao. Katsed neilt tähelepanu kõrvale juhtida ei anna tulemusi: emotsioonid kuhjuvad ja loksuvad sees, kuni nendega toime tulete.
Tunded annavad meile olulist teavet
Teie tunded annavad edasi olulisi signaale, mis aitavad teil toime tulla, otsuseid langetada, iseennast tundma õppida ja teistega suhelda. Näiteks võib hirm või viha teid ohu eest hoiatada ja aidata teil seda vältida.
Emotsionaalne valu annab teada, et midagi on valesti ja aitab otsustada, mida edasi teha. Kui te pole sellest teadlik, ei saa te nõuda seda, mida vajate – lahkust ja austust teistelt.
Tunnete jagamine lähendab meid teistega
Tihtipeale kardame partnerile oma kogemustest ja vajadustest rääkida, eriti kui me pole sellega harjunud. Võib-olla kardate, et armastatud inimene ignoreerib teie ilmutusi, mõistab neid valesti või keeldub kuuldut vastu võtmast. Või äkki mõistab ta teie üle kohut või kasutab seda, mida ta on öelnud teie vastu…
Kuid palju tõenäolisem on, et suhe partneriga muutub lähedasemaks ja usalduslikumaks, kui jagad lõpuks temaga oma muresid ja soove. Meil kõigil on sügav vajadus mõistmise ja aktsepteerimise järele. Kui näitame teistele oma haavatavaid külgi – hirme, komplekse, mälestusi, mida häbeneme –, aitab see luua eriti tiheda emotsionaalse sideme.
Lisaks, mida konkreetsemalt me oma soovid sõnastame, seda suurem on võimalus, et need täituvad. Enamik soovib siiralt oma kaaslasele meeldida, kuid inimesed ei oska mõtteid lugeda ja oleks ebaõiglane eeldada, et kallim mõistab alati intuitiivselt, mida sa vajad.
Sein kaitseb teid valu eest, kuid samal ajal ei lase teil end teistega lähedalt tunda.
Kui oled praeguses või varasemas suhtes haiget saanud, on igati mõistetav soov end isoleerida, peituda “kiviseina” taha. Sein kaitseb teid valu eest, kuid samal ajal ei lase teil end teistega lähedalt tunda. Ja nad omakorda ei saa sind armastada, kui sa ei lase neid oma südamesse.
Pole lihtsat ja turvalist viisi oma kogemuste jagamiseks. Kui aga otsustad, et oled valmis sügavamaks suhteks ja mõistad, et see nõuab oma sisemaailma avamist, siis võid tasapisi õppida teisi usaldama.
Igas terves suhtes toimub kõige intiimsemate kogemuste jagamise protsess vastastikku ja järk-järgult. Alustuseks tunnista ausalt, et sinu jaoks on raske ja hirmutav rääkida oma tunnetest, soovidest ja vajadustest. Võib selguda, et partner kardab sulle oma haavatavat poolt näidata.