Sisu
Miks mõned teismelised end lõikavad, nahka pehmendavad? See pole "mood" ega viis tähelepanu köita. See võib olla katse leevendada vaimset valu, tulla toime kogemustega, mis tunduvad väljakannatamatud. Kas vanemad saavad last aidata ja kuidas seda teha?
Teismelised lõikavad end või kammivad nahka, kuni nad veritsevad, löövad pead vastu seina, löövad nahka. Seda kõike tehakse selleks, et leevendada stressi, vabaneda valusatest või liiga tugevatest kogemustest.
"Uuringud näitavad, et üsna suur hulk teismelisi tegeleb valusate emotsioonidega toimetulekuks enesevigastamises," selgitab lastepsühhoterapeut Vena Wilson.
Pole harvad juhud, kui vanemad satuvad paanikasse, kui saavad teada, et nende laps teeb endale haiget. Ohtlike esemete peitmine, pideva järelevalve all hoidmine või psühhiaatriahaigla haiglaravile mõtlemine. Mõned aga lihtsalt ignoreerivad probleemi, lootes salamisi, et see möödub iseenesest.
Kuid see kõik ei aita last. Vienna Wilson pakub 4 rakendatavat sammu vanematele, kes avastavad, et nende laps kahjustab ennast.
1. Rahune maha
Paljud vanemad tunnevad end toimuvast teada saades abituna, neid valdab süütunne, lein ja viha. Aga enne lapsega rääkimist on oluline asjad läbi mõelda ja maha rahuneda.
"Enesevigastamine ei ole enesetapukatse," rõhutab Vienna Wilson. Seetõttu on ennekõike oluline rahuneda, mitte sattuda paanikasse, tegeleda oma kogemustega ja alles seejärel alustada lapsega vestlust.
2. Püüdke last mõista
Süüdistustega ei saa vestlust alustada, parem on näidata, et proovite last mõista. Küsige temalt üksikasjalikult. Proovige välja selgitada, kuidas enesevigastamine teda aitab ja mis eesmärgil ta seda teeb. Olge ettevaatlik ja taktitundeline.
Tõenäoliselt on laps väga hirmul, et vanemad said teada tema saladuse. Kui soovite saada siiraid ja ausaid vastuseid, on kõige parem teha talle selgeks, et näete, kui hirmul ta on, ja te ei kavatse teda karistada.
Kuid isegi kui teete kõik õigesti, võib laps sulguda või jonni, hakata karjuma ja nutma. Ta võib keelduda sinuga rääkimast, sest tal on hirm või häbi või muudel põhjustel. Sel juhul on parem mitte talle survet avaldada, vaid anda aega — nii otsustab teismeline sulle pigem kõik ära rääkida.
3. Otsige professionaalset abi
Enesevigastamine on tõsine probleem. Kui laps ei tööta veel psühhoterapeudiga, proovige leida talle selle konkreetse häire spetsialist. Terapeut loob teismelisele turvalise ruumi, et õppida negatiivsete emotsioonidega muul viisil toime tulema.
Teie laps peab teadma, mida kriisiolukorras teha. Ta peab õppima emotsionaalse eneseregulatsiooni oskusi, mida läheb vaja hilisemas elus. Terapeut võib aidata teil toime tulla ka võimalike enesevigastamise algpõhjustega – kooliprobleemid, vaimse tervise probleemid ja muud stressiallikad.
Paljudel juhtudel on professionaalse abi otsimisest kasu ka vanematele. Väga oluline on mitte last süüdistada ega häbistada, aga ei tasu ka ennast süüdistada.
4. Näidake tervislikku eneseregulatsiooni eeskuju
Kui teile tundub, et see on raske või halb, ärge kartke seda oma lapse ees demonstreerida (vähemalt sellel tasemel, mil ta suudab sellest aru saada). Väljendage emotsioone sõnadega ja näidake, kuidas saate nendega tõhusalt toime tulla. Võib-olla peate sellistel juhtudel mõnda aega üksi olema või isegi nutma. Lapsed näevad seda ja saavad õppetunni.
Näidates eeskuju tervislikust emotsionaalsest eneseregulatsioonist, aitate aktiivselt oma lapsel vabaneda ohtlikust enesevigastamise harjumusest.
Taastumine on aeglane protsess ja nõuab aega ja kannatlikkust. Õnneks muutub teismelise füsioloogiliselt ja neuroloogiliselt küpsedes ka tema närvisüsteem küpsemaks. Emotsioonid ei ole enam nii ägedad ja ebastabiilsed ning nendega on palju lihtsam toime tulla.
"Endavigastamisele kalduv nooruk võib sellest ebatervislikust harjumusest vabaneda, eriti kui vanemad, olles sellest teada saanud, suudavad jääda rahulikuks, suhtuvad lapsesse siira mõistmise ja hoolivusega ning leiavad talle hea psühhoterapeudi," ütleb Vena. Wilson.
Autori kohta: Vena Wilson on laste psühhoterapeut.