Piekha kolis Peterburi korterist väljaspool linna 1999. aastal. Talle anti maatükk tavalises aianduses “Põhja -Samarka”, äärmuslik metsale, osa sellest metsast Edita Stanislavovna renditi 49 aastaks, mille tulemusena oli 20 aakrit maad. Ta nimetab oma maja mõisaks.
31 mai 2014
Tee saidil viib päris metsa
Et ta näeks välja selline, nagu ta praegu välja näeb, töötasin ma tema heaks kümme aastat. Ma kordasin kõike palju kordi, sest kohtusin professionaalsete ehitajatega alles oma “sajandi ehitamise” viiendal aastal.
Maja on väljast heleroheline, seinte sees on paljudes tubades heleroheline tapeet, elutoas rohekas diivan. Roheline on minu värv. See rahustab ja mulle tundub, et kaitseb rasketel aegadel. Ja minu lapselaps Stas väidab, et see on lootuse lill. Olen kindel, et teie lemmikvärvid määravad inimese iseloomu, tema suhte maailmaga. Seetõttu asusin elama linnast välja, et rohelust sagedamini näha.
Maja ees olev lilleaed rõõmustab perenaist
Mind inspireerib loodus. Ja mul on hea meel, et minu saidil on elav mets, spetsiaalselt istutatud põõsad ja lillepeenrad. Assistent hoolitseb lillede ja lillepeenarde eest. Mulle meeldiks seda ise teha. Aga kahjuks ma ei saa. Juba 30 -aastaselt diagnoositi mul lülisamba osteokondroos. Lõppude lõpuks kasvasin ma üles sõja -aastatel, siis nad sõid halvasti, kaltsiumi polnud piisavalt. Ja mu luud on haprad, õhukesed nagu pärgament. Luumurde on olnud juba kuus, nii et peate kogu aeg enda eest hoolitsema. Kord ühel kontserdil jooksin lava taga (ja need osutusid puidust, ainult väliselt riidega kaetud), lõin kõvasti ja ... murdsin kolm ribi. Ja ma ütlen endale pidevalt: mul on täiesti võimatu kukkuda - ei hinges ega veelgi enam füüsiliselt.
Väljaspool lava olen ma natuke metsik. Ma ei kogu sõpru. Mul pole kodus palju külalisi.
Edita Piekha ja tema koer Fly
Saidil on mul “mälestuste paviljon”, kus hoian publikust kõik kingitused. Minu publik ei ole kõige rikkam ja kingitused on tavaliselt tagasihoidlikud. Tõsi, kord kontserdi ajal käisid õlimehed laval ja panid kährikukarva mu õlgadele. Barnaulis kingiti mulle kunagi ilus naaritsajakk. Minu muuseumis on nii portselanist vaase kui ka minuga riietatud nukke. Seal on ka minu esimese abikaasa ja minu esimese kunstilise juhi San Sanych Bronevitsky klaver. San Sanych mängis seda pilli ja lõi mulle laule. Ma pole kunagi lubanud endale midagi üle kanda ega ära visata. Lavast tulles ütlesin publikule: "Aitäh, ühel päeval räägib see kingitus teie häälega." Inimene on elus seni, kuni teda mäletatakse. Ei saa öelda, et mul on saidil Ermitaaž, kuid seal on piisavalt “vaikivaid hääli”, mis kehastavad head suhtumist minusse.
Näiteks paljud inimesed teavad, et ma kogun kohvitopse ja neid esitatakse mulle sageli. Fännid esitasid minu portreega Palekhi karbi 1967. aastal minu 30. sünnipäevaks. Kogusime raha ja saatsime selle koos minu fotoga Palekhile ja siis esitasime selle ilu laval. Seal on ka kiri: "Leningradid, kes sind armastavad." Kui ma seda asja nägin, olin lihtsalt sõnatu.
Kunagi ammu oli Peterburis “teemantide kuninganna” - kunstnik Vera Nekhlyudova, kes laulis kaupmeeste restoranis “Karu”, ja nad viskasid tema eest lavale ehteid. Võib -olla andis selle loo teadmisel linna esimene linnapea Anatoli Sobtšak mulle Peterburi laulu kuninganna tiitli. Kuid kubernerina Valentina Matvienko ütles: "Te pole selles linnas sündinud, seega ei saa te aukodaniku tiitlit saada." See on bürokraatlik absurd! Minu jaoks on aga kõige väärtuslikum tiitel NSV Liidu rahvakunstnik, sest seda piinatakse. Nad ei tahtnud seda mulle anda - nad ütlesid, et olen välismaalane. Ja ühel kontserdil astus mu fänn Zhitomirist lavale ja pöördus publiku poole: „Palun, püsti! Edita Stanislavovna, nõukogude rahva nimel anname teile rahvakunstniku tiitli! ”Pärast seda pommitati piirkondlikku parteikomiteed nördinud kirjadega. Pooleteise aasta pärast omistati mulle see tiitel ikkagi. Tänu minu publikule.