Emaduse kogemus noorukieas ja täiskasvanueas on erinev. Vaatame iseennast erinevalt, oma kohustusi ja abi, mida meie lähedased meile annavad. Mida vanemad me oleme, seda selgemalt mõistame, mida me vajame ja mida me pole valmis taluma.
Olen kahe lapse ema, kellel on suur või õigemini tohutu vanusevahe. Vanim on sündinud üliõpilasnooruses, noorim ilmus 38-aastaselt. See sündmus võimaldas mul värske pilguga vaadata emadusega seotud teemasid. Näiteks eduka lapsevanemaks olemise ning kvaliteetse ja õigeaegse abi olemasolu vahelise seose kohta.
Lubage mul olla kuri, see teema on tõesti problemaatiline. Abilised, kui nad on, selle asemel, et olla koos perega või naisega nii, nagu ta vajab, pakuvad aktiivselt enda oma. Parimate kavatsustega, lähtudes nende endi ideedest noorte vanemate vajaduste kohta.
Nad lükatakse majast välja, et “jalutada”, samal ajal kui mu ema unistab mõnusalt tee ääres istumisest. Küsimata hakkavad nad põrandaid pühkima ja järgmisel külaskäigul koristab pere meeletult. Nad kisuvad lapse käest ja raputavad seda nii, et ta nutab terve öö.
Peale tunnikest lapsega istumist oigavad veel tund aega, et kui raske oli. Abi muutub tasumata võlaks. Beebi asemel tuleb toita kellegi teise uhkust ja jäljendada tänulikkust. See on toe asemel kuristik.
Vastsündinud vanemate heaolu sõltub otseselt läheduses olevate piisavate täiskasvanute arvust.
Kui korraldate emotsioonide arheoloogilisi väljakaevamisi, võite leida palju ideid, mis suruvad "vastsündinud" ema sellesse kuristikku: "sünnitanud - ole kannatlik", "kõik said hakkama, küll saate kuidagi hakkama", "teie last on vaja". ainult teie poolt", "ja mida sa tahtsid?" ja teised. Selline ideede kogum süvendab eraldatust ja paneb rõõmustama igasuguse abi üle, ilma kogelemata, et see kuidagi nii pole.
Jagan peamist küpses emaduses saadud teadmist: last üksi ilma tervist kaotamata on võimatu kasvatada. Eriti beebi (kuigi teismelistega võib see nii raske olla, et läheduses olevad kaasaelajad on kriitilise tähtsusega).
Vastsündinud vanemate heaolu sõltub otseselt läheduses olevate piisavate täiskasvanute arvust. Adekvaatsed ehk need, kes austavad oma piire, austavad soove ja kuulevad vajadusi. Nad on teadlikud, et tegemist on inimestega, kes on erilises teadvusseisundis: kõrgendatud ärevustundega, unest tingitud kurtus, beebile häälestatud ülitundlikkus, kuhjunud väsimus.
Nad mõistavad, et nende abi on vabatahtlik panus ema ja beebi vaimsesse tervisesse ja kehasse heaolusse, mitte ohverdus, laen või kangelaslikkus. Nad on läheduses, sest see vastab nende väärtustele, sest neil on hea meel näha oma töö vilju, sest see tekitab neis hinges sooja.
Nüüd on sellised täiskasvanud minu läheduses ja minu tänulikkusel pole piire. Ma võrdlen ja saan aru, kuidas minu küps vanemlus on tervislikum.