Kui soovite kellegi kohta rohkem teada saada, vaadake lihtsalt, kuidas see inimene teistega suhtleb. Lõppude lõpuks, mida rohkem me ennast austame ja armastame, seda hoolikamalt ja hoolivamalt kohtleme oma lähedasi.
Lugedes järjekordset lugu perevägivallast, ütles sõber ärritunult: “Ma ei saa absoluutselt aru, mis nende ajus toimub! Kuidas on võimalik ühelt poolt niimoodi inimest mõnitada, teisalt aga nii kaua vastu pidada?! See on kuidagi hull.»
Kui kohtame teiste käitumist, mida me ei oska seletada, räägime sageli nende hullumeelsusest või rumalusest. Raske on tungida kellegi teise teadvusesse ja kui sa ise ei käitu nagu see, keda sa ei mõista, ei jää üle muud, kui hämmeldunult õlgu kehitada. Või proovi ikka loogika ja oma kogemuse toel vastust leida: miks?
Nendes otsingutes võib tugineda psühholoogide ja filosoofide ammu avastatud põhimõttele: teisega suheldes ei saa me tõusta kõrgemale iseendaga suhete tasemest.
Ohvril on oma sisemine türann, kes teda terroriseerib, võttes talt õiguse eneseaustusele.
Teisisõnu, see, kuidas me teisi kohtleme, näitab, kuidas me ennast kohtleme. Kes pidevalt teisi häbi teeb, häbeneb ennast. See, kes kallab vihkamist teiste peale, vihkab iseennast.
On teada-tuntud paradoks: paljud abikaasad, kes terroriseerivad oma perekondi, tunnevad, et nad pole sugugi võimsad agressorid, vaid nende õnnetud ohvrid, keda nad piinavad. Kuidas on see võimalik?
Fakt on see, et nende türannide psüühikas on juba sisemine türann ja ta, täiesti teadvuseta, mõnitab nende isiksuse seda osa, mis on teadvusele kättesaadav. Nad ei näe seda sisemist türanni, ta on kättesaamatu (nagu me ei näe oma välimust ilma peeglita) ja projitseerivad selle pildi neile, kes on läheduses.
Kuid ohvril on ka oma sisemine türann, kes teda terroriseerib, võttes talt õiguse eneseaustusele. Ta ei näe endas väärtust, seetõttu muutuvad suhted tõelise välise türanniga isiklikust heaolust olulisemaks.
Mida rohkem me ennast ohverdame, seda rohkem nõuame ka teistelt.
Reegel "nagu endaga, nii ka teistega" kehtib positiivses mõttes. Enda eest hoolitsemine hakkab hoolitsema ka teiste eest. Austades oma soove ja vajadusi, õpime austama teisi.
Kui keeldume enda eest hoolitsemast, pühendades end täielikult teistele, siis keelame ka ümbritsevatel õiguse hoolitseda enda eest ilma meieta. Nii sünnibki soov “hoolt kägistada” ja “head teha”. Mida rohkem me ennast ohverdame, seda rohkem nõuame ka teistelt.
Nii et kui ma tahan mõista teise sisemaailma, siis vaatan, kuidas ta teistesse suhtub.
Ja kui ma tahan endas midagi näha, siis pööran tähelepanu sellele, kuidas mul teiste inimestega on. Ja kui inimestega on halb, siis tundub, et ma teen ennekõike endale “halvasti”. Sest teistega suhtlemise taseme määrab eelkõige iseendaga suhtlemise tase.