Põlgus nende vastu, kes on astme võrra madalamal, uimastav väljavalitu tunne, absoluutse kõikelubavuse tunne — elitaarsuse tagakülg, usub kirjanik Leonid Kostjukov.
Hiljuti kutsuti mind Teise kõrgkooli aastapäevale ja millegipärast ma sinna ei läinud. Ja ei saa öelda, et ma oma kooli ei armastanud...
Õppisin seal aastatel 1972–1976 ja kohe, kui sinna jõudsin, tundsin rõõmu. Mulle meeldis hommikul üles tõusta ja Moskva teise otsa lohistada. Milleks? Esiteks — suhelda klassikaaslastega, huvitavate ja rõõmsameelsete inimestega. Kas me olime viisteist aastat vanad, enesekindlad, hasartmängud, võimekad, selle kooli toode? Suures osas küll, sest meie matemaatikakool paistis üldisel taustal tugevalt silma.
Kas mulle meeldib see teismeline, kes ma näiteks olin? Kas ma püüdsin neid jooni oma parimate võimaluste piires hiljem hoolikalt sisendada oma lastele või õpilastele? Oleme siin väga libedal pinnal.
Inimlik tänu on palju väärt: vanematele, õpetajatele, ajale, kohale.
Vastupidi, hallipäine onu kurtmised teiste inimeste vigade kohta tema kasvatuses kõlavad haledalt ja suures plaanis ei huvita kedagi.
Teisest küljest näitavad minu tähelepanekud, et tänulikkus kõige eest, mis sinuga juhtus, on sageli ühendatud täieliku rahuloluga. Ja mina, öeldakse, jõin portveini, sattusin politseisse — ja mis siis? (Ta pole nõus: ta kasvas nii hästi üles.) Aga ma pole kindel, et ma nii hästi kasvasin.
Pidin korduvalt raputama ja üle vaatama oma elupõhimõtteid ja igapäevaharjumusi, tundma häbi sõnade ja tegude pärast. Ma ei tea, kas suudan objektiivselt vaadata mind suurel määral kujundanud kooli, aga ma proovin.
Põlgasime rahvast, mõistes teda kui inimkihti, kes ülikoolide konkursil ei läbinud
Matemaatika oli meie koolis suurepärane. Teiste ainete õpetajad olid väga eriilmelised: äärmiselt säravad ja unustamatud, dissidentlikud ja üdini nõukogulikud. See justkui rõhutas matemaatika tähtsust kooli väärtuste süsteemis. Ja kuna kommunistlik ideoloogia kubises vastuoludest, ei pidanud see matemaatiliselt orienteeritud meele kriitikale vastu. Meie vabamõtlemine taandus selle eitamisele.
Eelkõige jutlustas nõukogude suurstiil õrnust nö rahvale. Põlgasime rahvast, mõistes teda kui inimkihti, kes ülikoolide konkursil ei läbinud. Üldiselt hindame konkursivalikut väga kõrgelt, olles selle juba korra läbinud ja kavatseme ka tulevikus järk-järgult läbida.
On veel üks väljavalitu tunnetuse allikas: laps ja isegi teismeline tajub ennast seestpoolt ja teisi inimesi väljastpoolt. See tähendab, et tal on illusioon, et tema ise elab iga minut nüansirohket ja tundepuhanguterohket vaimset elu, samas kui teiste vaimne elu eksisteerib vaid niivõrd, kuivõrd ta näeb selle väljendust.
Mida kauem püsib teismelisel tunne, et ta (üksi või koos kamraadidega) ei ole nagu kõik teised, seda lollusi ta teeb. Seda kõrvalekallet käsitleb arusaam, et olete nagu kõik teisedki väga-väga sügavuses. Mis toob kaasa küpsuse ja empaatia teiste inimeste suhtes.