Erinevates auditooriumides esitatakse mulle sageli küsimus: „Meile öeldakse, kui vajalik on tänapäeval hariduse humanitaarkomponent. Teadusliku ja eritehnikaga on kõik selge. Ja millised on argumendid humanitaarabi kasuks? Neid pole siin».
Rääkige üldisest arengust, kultuurist ja muust läheb teadvusest mööda. Oleme praktilised olendid. Tõepoolest, miks meil humanitaarteadusi nii palju vaja on? Ja siis leidsin järsku mitte ainult ainsa, vaid ka võimaliku mõttekäigu.
Me kõik oleme küborgidest kuulnud ja lugenud. Küborg on pooleldi robot, pooleldi inimene, bioloogiline organism, sisaldavad mehaanilisi, keemilisi või elektroonilisi komponente, ilma milleta see ei saa elada. Kas sa saad aru? Me ei ole enam inimesed.
Sööme jõusööta, meid ravitakse keemiaga, mõni elab tehissüdame või kellegi teise maksaga. Sõltub arvuti hiirest ja klahvidest. Ületame tee foorituledes. Suhtleme meeldimiste ja emotikonidega, võõrdudes suulisest kõnest. Peaaegu kadunud kirjutamisoskus. Nagu loendamise oskus. Puuliikide ja linnuliikide loenduses vaevalt keegi kümneni jõuab. Ajamälu asendab kalendrit ja ilmateadet. Maapinnal orienteerumine — navigaator.
Isikliku kontakti vajadus teise inimesega on viidud miinimumini. Kliendi või partneriga suhtleme Skype’i vahendusel, raha saame kaardiga. Seišellidelt äri ajavat pealikku pole kogu teenistuse ajal kunagi näha.
Mitte millestki rääkimine on mõnikord tähtsam kui teaduskonverents ja tootmiskoosolek
Võtame lihtsa olukorra: elekter läks ära. Nagu ka küte. Jäänud ilma kuumuseta, ilma toiduta, ilma välise teabeta. Maailma lõpp. Ilma tsivilisatsiooniliste relvadeta oleme looduse vastu jõuetud ja need tööriistad ise on naeruväärselt haavatavad: mitte nii kaua aega tagasi teatati meile, et suure hadronite põrgataja keelas tuhkur.
Keha, mis pole pikka aega füüsilise tööga tegelenud, vajab normaalseks toimimiseks treenimist. Kõik on selle mõttega harjunud, kuigi mitte kõik ei järgi seda. Aga trenn on ju vajalik ka selleks, et endas inimlikku komponenti säilitada. Näiteks suhtlemine. Mitte utilitaarne ega äriline – perekondlik, sõbralik, klubi.
Mitte millestki rääkimine on mõnikord tähtsam kui teaduskonverents ja tootmiskoosolek. Kunst ja kirjandus on ka selleks. Nii õpime tungima teise olekusse, mõtleme iseendale. Viimase jaoks pole aega. Ja see kõik pole mitte ainult soovitav, vaid ka vajalik. Edu ja turvalisuse huvides peame partnerit mõistma ja tunnetama, oma kavatsused ja ideed selgelt sõnastama ning koos tagama vastutuse. Kontaktivaba, automaatne eksistentsivorm võib varem või hiljem viia inimkonna katastroofilise tähelepanuta jätmiseni.