Palju on lugusid sellest, kuidas inimene, kes ei vajanud midagi, kes ostab asju, riideid, tehnikat, autot jne, lõpetab selle järsku ja keeldub tarbimishullusest, eelistades minimalismi. See tuleb läbi arusaamise, et asjad, mida me ostame, ei ole meie.
"Ma ei suuda täielikult selgitada, miks mida vähem mul on, seda terviklikumana ma end tunnen. Mäletan kolme päeva Boyd Pondis, kus kogunesin kuueliikmelise pere jaoks piisavalt. Ja esimesel sooloreisil läände olid mu kotid täis raamatuid ja tikandeid ja lapitööd, mida ma polnud kunagi puudutanud.
Mulle meeldib Goodwillist riideid osta ja tagastada, kui ma neid enam oma kehal ei tunne. Ostan raamatuid meie kohalikest poodidest ja kasutan neid siis millekski muuks. Mu maja on täis kunsti ja sulgi ja kive, kuid suurem osa mööblist oli juba siis, kui ma selle rentisin: kaks räbaldunud kummutit, niisked männipuidust köögikapid ning kümmekond piimakastist ja vanast saematerjalist valmistatud riiulit. Ainsad asjad, mis mu elust idas on jäänud, on mu kärulaud ja kasutatud raamatukogutool, mille mu endine kallim Nicholas mulle 39. sünnipäevaks kinkis.
Minu veoauto on 12 aastat vana. Sellel on neli silindrit. Olid väljasõidud kasiinosse, kui tõstsin kiiruse 85 miilini tunnis. Rändasin mööda maad kasti toidu, pliidi ja riideid täis seljakotiga. Kõik see ei ole tingitud poliitilistest tõekspidamistest. Kõik sellepärast, et see pakub mulle rõõmu, salapärast ja tavalist rõõmu.
Kummaline on meenutada aastaid, mil postimüügikataloogid köögilauda täitsid, kui idaranniku sõber kinkis mulle lõuendist koti logoga “Kui asjad lähevad raskeks, lähevad asjad poodi”. Enamik 40-dollariseid T-särke ja muuseumitrükke, samuti kõrgtehnoloogilisi aiatööriistu, mida ma kunagi ei kasutanud, lähevad kaotsi, annetatakse või annetatakse Goodwillile. Ükski neist ei pakkunud mulle pooltki oma äraoleku rõõmust.
Mul on vedanud. Metslind juhatas mind selle jackpoti juurde. Ühel augustiööl tosin aastat tagasi sisenes mu majja väike oranž värelus. Püüdsin seda tabada. Lind kadus pliidi taha, minu käeulatusest välja. Kassid kogunesid kööki. Ma lõin ahju. Lind vaikis. Mul ei jäänud muud üle, kui lasta sel olla.
Läksin tagasi voodisse ja proovisin magada. Köögis valitses vaikus. Ükshaaval keerdusid kassid mu ümber. Nägin, kuidas pimedus akendes hakkas kaduma, ja jäin magama.
Kui ärkasin, polnud kasse. Tõusin voodist välja, süütasin hommikuküünla ja läksin elutuppa. Kassid istusid reas vana diivani jalamil. Lind istus selili ja vaatas mulle ja kassidele otsa täiesti rahulikult. Avasin tagaukse. Hommik oli pehme roheline, männipuul mängis valgus ja vari. Võtsin vana töösärgi seljast ja korjasin linnu kokku. Lind ei liigutanud.
Viisin linnu tagaverandale ja rullisin särgi lahti. Kaua lind puhkas kanga sees. Arvasin, et äkki läks ta segadusse ja võttis asja enda kätte. Jälle oli kõik endine. Seejärel lendas lind tiivalöögiga otse noore männi poole.
Vabanemise tunnet ei unusta ma kunagi. Ja neli oranži ja musta sulge, mille leidsin köögi põrandalt.
Piisav. Rohkem kui küllalt”.