Sisu
Miks ma peaksin midagi tegema, kui keegi seda enam ei vaja? Kuidas tunda rõõmu, kui tulevikku enam pole? Miks see kõik oli? Lahendamatuid küsimusi esitavad kõik, kui eluaeg läbi saab. Nende käivitajaks on vanusekriis, millest me vähe teame – vananemiskriis. Tuleb leppida saabuva lahkumisega ja leida siht, et rõõmustada edasi, leiab eksistentsiaalpsühholoog Jelena Sapogova.
See kriis avaldub tavaliselt vanuses 55–65, mis tähendab, et enamik meist peab sellega silmitsi seisma. Maailmas on ju järjest rohkem eakaid inimesi.
Kriisi piirid ei ole seotud teatud füsioloogiliste protsessidega, need sõltuvad tugevalt meie individuaalsest eluliinist – sellest, mis sündmused juhtusid, milliseid väärtusi jagasime, milliseid valikuid tegime.
Üldiselt niikaua, kuni kõik läheb hästi — on tööd, kolleegid, sõbrad ja iga päev on graafikus, seni, kuni on vaja tõusta ja tööd teha —, nihkub kriis lõputult. Aga millal sellest midagi ei juhtu? Mis siis?
Kriisi etapid
Järsk elustiili muutus – tavaliselt seotud pensionile jäämisega – ja/või lähedaste kaotuste jada, kasvavad terviseprobleemid – kõik see võib “käivitada” valusate kogemuste ahela, mis määrab selle üleminekuperioodi. Mis need on?
1. Otsige oma tähendusi
Kaaslase leidmine, pere loomine, eneseteostus erialal – suurema osa oma elust keskendume meie sotsiaalprogrammis sätestatud ülesannetele. Tunneme, et meil on teatud kohustused välismaailma ja lähedaste ees. Ja 60-65 eluaastale lähemal puutume järsku kokku tõsiasjaga, et ühiskond ei ole enam huvitatud. Tundub, et see ütleb: "See on kõik, ma ei vaja sind enam. Sa oled vaba. Järgmiseks omal käel.»
Töö kaotamine muutub selliseks nõudluse puudumise märgiks. Esimest korda tunneb inimene teravalt, et on nüüd jäetud iseendaks. Rohkem ülesandeid tal lahendada ei ole. Keegi teine ei imetle tema tehtut. Ja kui sa midagi ei teinud, siis okei, vahet pole. Nüüd peab inimene ise oma elu määrama ja mõtlema: mida sa ise teha tahad?
Paljude jaoks osutub see parandamatuks probleemiks, sest nad on harjunud alluma välistele sündmustele. Kuid hilisem elu leiab rõõmu ja mõtte ainult siis, kui täidate selle ise tähendusega.
2. Nõustuge vaatenurga muutusega
60–65. eluaastaks on inimesel üha enam selline elu „komistamine“: ta tajub üha enam aktuaalseid teemasid, sündmusi ja uuendusi võõrana. Pidage meeles, kuidas vanas romantikas - "Kevad ei tule minu jaoks."
Ja siingi on tunne, et palju pole enam minu jaoks — kõik need internetiportaalid, makseterminalid. Inimene esitab küsimuse: milleks midagi arendada, muuta, õppida ja omandada, kui minu elust on jäänud 10 aastat? Ma ei vaja seda kõike enam.
Elu läheb kõrvale, see pole minu jaoks. See on lahkuva looduse, teise aega kuulumise tunne — seda kogetakse traagiliselt. Tasapisi tekib tal aina vähem sidemeid uue reaalsusega — ainult sellega, mis on varem kogunenud.
Ja see pöörab inimese perspektiivist tagasivaatesse, tagasi minevikku. Ta saab aru, et kõik lähevad teist teed. Ja ta ise ei tea, kuidas sinna pöörata, ja mis kõige tähtsam, ei taha sellele aega ja vaeva raisata. Ja nii selgub, et see on justkui aegunud.
3. Aktsepteerige oma elu kui lõppemist
Kujutada ette maailma, mis eksisteeriks ilma minuta – ilma minu emotsioonide, nõudmiste, tegevuseta – on raske ülesanne. Mitu aastat tundus elu võimalusterohke: mul on veel aega! Nüüd tuleb mingis mõttes paika panna raamistik — visandada elu horisondi joon ja sellele keskenduda. Selle võluringi piiridest enam välja ei lähe.
Kaob võimalus seada pikaajalisi eesmärke. Inimene hakkab mõistma, et mõned asjad on põhimõtteliselt teadvustamata. Isegi kui ta tunneb, et suudab ja tahab muutuda, isegi kui tal on ressurssi ja kavatsust, siis on võimatu teha kõike, mida ta tahtis.
Mõned sündmused ei juhtu kunagi, nüüd kindlasti. Ja see viib arusaamiseni, et elu pole põhimõtteliselt kunagi täielik. Oja voolab edasi, kuid me ei ole enam selles. Vaja on julgust elada olukorras, kus palju ei saa teoks.
Piirata ajahorisondi, eemalduda elust, millega oleme harjunud, mis meile meeldis ja kus end mugavalt tundsime, et teha teistele ruumi – need on ülesanded, mille lahendamisele toob vananemiskriis.
Kas nende viimaste aastate jooksul on võimalik elust vähemalt natukenegi naudingut saada? Jah, aga siin, nagu iga isikliku töö puhul, ei saa te ilma pingutuseta hakkama. Õnn täiskasvanueas oleneb enesekehtestusest — inimese võimest mitte sõltuda välismõjudest ja hinnangutest, iseseisvalt oma käitumist reguleerida ja selle eest vastutada.
Vastuvõtmise strateegiad
Paljuski on need soovitused suunatud lähedastele – täiskasvanud lastele, sõpradele, aga ka psühhoterapeudile – selles töös vajab vanem inimene hädasti väljastpoolt, sooja, huvitatud ja aktsepteerivat pilku.
1. Mõista, et enamik tähendusi, mida tahtsin realiseerida, täitus sellest hoolimata. Analüüsige peamisi eluetappe: mida tahtsite, mida lootsite, mis õnnestus, mis juhtus ja mis ei õnnestunud. Mõista, et isegi kui saavutused on minimaalsed, oli neil hetkel, mil sa need realiseerisid, sinu jaoks väärtus. Mõistmine, et tegelikult oled elus alati teinud seda, mida oled tahtnud, aitab meeleheitest üle saada.
2. Aktsepteerige oma varasemat kogemust õigeks. Eakad kurdavad sageli: olin ühe asjaga hõivatud, aga teisega ei tegelenud, jäin kõige tähtsamast kahe silma vahele!
Inimesel on vaja aidata ümber mõelda oma kogemuse kõige negatiivsemad aspektid (ei jõudnud midagi teha, tegi midagi halvasti, valesti) kui ainsad võimalikud olud, milles ta elas. Ja näita, et sa ei teinud seda, sest sa tegid midagi muud, sel hetkel sinu jaoks olulist. Ja see tähendab, et otsus oli õige, sel hetkel parim. Kõik, mis tehakse, on paremuse poole.
3. Avalda lisatähendusi. Isegi kui inimene on elanud väga lihtsat elu, võib selles näha rohkem tähendusi, kui ta ise näeb. Me ju väga sageli alahindame tehtut. Näiteks ütleb eakas inimene: mul oli pere, üks laps, teine ja ma olin sunnitud loovuse või karjääri tegemise asemel raha teenima.
Armastav kallim oskab seletada: kuule, sa pidid tegema valiku. Sa valisid oma pere — andsid lastele võimaluse kasvada ja areneda, päästsid naise töölkäimisest ja andsid võimaluse veeta rohkem kodus aega, nagu ta soovis. Sina ise koos lastega arenesid ja avastasid enda jaoks palju uut…
Inimene vaatab oma kogemuse ümber, näeb selle mitmekülgsust ja hakkab elatut rohkem hindama.
4. Vaadake uusi ülesandeid. Me püsime pinnal seni, kuni mõistame selgelt, miks me elame. Keerulisem on see inimesel, kellel pole perekonda, lapselapsi ja karjäär on läbi. Esiplaanile tulevad “enda pärast” ja “enda pärast”.
Ja siin tuleb jälle “kaevuda” minevikku ja meenutada: mida sa tahtsid teha, aga ei saanud kätte, polnud aega, polnud võimalusi – ja nüüd on meri neid (suuresti tänu Internetile). Igaühel on oma "miks mul seda vaja on".
Ühel on kogunenud nimekiri lugemata raamatutest, teisel on soov mõnda kindlat kohta külastada, kolmandal on soov istutada teatud sorti õunapuu ja oodata esimesi vilju. Me ju teeme kogu elu väikeseid valikuid, keeldudes ühest teise kasuks ja alati jääb midagi üle parda.
Ja vanemas eas saavad kõik need “võib-olla”, “kuidagi hiljem” heaks ressursiks. Üks neist on õppimine, millegi uue õppimine. Nüüd ei suhtuta enam õppima, et eriala saada ja raha teenida. Nüüd saate teada, mis on tõeliselt huvitav. Kuni on uudishimu, hoiab see sind vee peal.
5. Rääkige minevikust. Täiskasvanud lapsed peavad vanema inimesega võimalikult palju rääkima tema eelmisest elust, iseendast.
Isegi kui ta jutustab sulle mõne lapsepõlvemulje sajandat korda, pead ikka kuulama ja küsima küsimusi: mida sa siis tundsid? Mida sa mõtlesid? Kuidas te kaotusega toime tulite? Millised olid teie elus suured pöörded? Aga triumfid? Kuidas nad julgustasid teid uusi asju tegema?
Need küsimused võimaldavad inimesel nendes tagasivaadetes mitte kõndida mööda teed, vaid laiendada oma nägemust juhtunust.
6. Laiendage silmaringi. Vanemad vanemad võtavad uusi kogemusi sageli umbusuga. Tõsine ülesanne lastelastele: istuda kõrval ja proovida rääkida, mis neid paelub, seletada, näpuga näidata, proovida vanurile tutvustada elu, mis käest libiseb, ja võimalusel aidata kaasa. väljaspool tema isiksuse piire.
7. Saa üle hirmust. See on ehk kõige raskem — üksi teatrisse või basseini minna, mingi kogukonnaga liituda. Hirmust ja eelarvamustest tuleb üle saada. Kõik head asjad elus saavad alguse ülesaamisest. Elame nii kaua, kuni saame üle inertsist, et midagi tegemata jätta.
Mõelge ise välja põhjused: üksi ma basseini ei lähe — lähen koos lapselapsega ja lõbutsen. Lepin sõbrannadega kokku, et lähen pargis jalutama, kirjutan koos stuudiosse, kus joonistatakse ja tantsitakse. Mida vanemad me oleme, seda rohkem peame oma elu välja mõtlema.
Millal saame öelda, et kriis on möödas? Kui inimene võtab ette antud: jah, ma olen vana, ma lähen, tehes ruumi uutele põlvkondadele. Psühholoogias nimetatakse seda "universaliseerumiseks", see tähendab maailmaga sulandumise tunnet. Ja siis, 75. eluaastaks, saabub uus arusaam ja aktsepteerimine: elasin oma elu väärikalt ja nüüd saan väärikalt lahkuda. Ilma minuta saab kõik korda.