Kas pärast sünnitust oli teil raske koju tulla?
See on väga raske ja me ei saa sellest aru. Näeme seda kui suurt emotsionaalset laengut ja suurepärast üksiolemise hetke. Alguses oli Julesi häll meie toas: see liikus, äratas mu üles. Isale ütlemata vahetasin ta tuba.
Samuti on pisarad, isa, ema koht. Mina, väga valdav, ja mu mees, "väga ema". Mul oli raske kuu, sain aru, miks mõned paarid lähevad lahku. Elasin läbi suure beebibluusi. Ma pidin tegevuses olema. Sel ajal kui ta magas, pesin pesu. Kogunes väsimus ja siis tekkis bambuslöök. Ühel hetkel mõtlesin, et ei tule enam nõlvast üles tagasi. Minu nõuanne: kuulake ennast ja puhake!
Kas teid on hästi toetatud, eriti mis puudutab teie soovi imetada?
Tahtsin imetada ja imetasin 4 kuud. Olin väga hästi kaasas. Sünnitasin kliinikus. Milline õnn rinnaga toitmisel! Kui ta sündis, oli mu poeg juba hea imetaja. Kasutasin ka rinnapumpa. Võõrutamine oli aga veidi keerulisem.
Peame lõpetama naiste süüdistamise, kes soovivad imetada ja töötada. Seetõttu olen ma tõesti ettevõtete puukoolide arendamise poolt.
Kas sa oled ahastav ema?
Ma ei ole ärevil, välja arvatud toit, uni ja kaka. Pean ütlema, et Jules on väga kerge poiss. Me viime teda igale poole kaasa, ta magab.
Väike näpunäide noorelt emalt?
Lanoliin, ülitõhus lõhede vastu. Ma määrisin seda ka raseduse ajal.
Muidu ostke peale sünnitust ilusaid riideid ja eriti ärge hoidke rasedusriideid. Pole paremat viisi end hästi tunda.
Mis on teie plaanid aastaks 2011?
Hoolitse mu poja eest. Samuti peaksin lõpetama stsenaariumi kirjutamise oma esimesele raamatule ja lavastusele “Vannituba”. 2011. aasta lõpus mängin põhimõtteliselt Marseille’ teatris.
« Üheksa kuud naise elus », Astrid Veilloni raseduse lugu on saadaval raamatupoodides. Väljaanded Calmann-Levy.
Täname Trocadero Best Westerni hotelli tervituse eest.