Repressiooni mõiste, psühhoanalüüsi väga oluline printsiip, ilmus Freudi mõistena, kuigi Shopenhauer oli seda juba maininud. Aga mida represseerida?

Repressioonidega algab alateadvuse avastamine. Repressiooniteooria ei ole lihtne küsimus, kuna see sõltub ettekujutusest, mis ei ole alati hästi teadvustatud, mis meil on alateadvusest, sellest, mis on teadvuseta või mis juhtub alateadlikult.

Repressioonide toimimise mõistmiseks on seetõttu vaja üle vaadata Sigmund Freudi mõistuse kontseptsioon. Tema jaoks oli inimmõistus veidi nagu jäämägi: vee kohal nähtav tipp esindab teadlikku meelt. Vee all olev osa, mis on siiski nähtav, on eelteadvus. Suurem osa veepiiri all olevast jäämäest on nähtamatu. See on teadvuseta. Just viimasel on isiksusele väga võimas mõju ja see võib potentsiaalselt põhjustada psühholoogilist stressi, mis võib mõjutada käitumist, kuigi me ei pruugi olla teadlikud sellest, mis seal on.

Just aidates patsientidel avastada oma teadvuseta tundeid, hakkas Freud arvama, et on olemas protsess, mis varjab aktiivselt vastuvõetamatuid mõtteid. Repressioonid oli esimene kaitsemehhanism, mille Freud tuvastas 1895. aastal ja pidas seda kõige olulisemaks.

Repressioon on enda soovide, impulsside, ihade eemaletõukamine, mis ei saa teadvustada, kuna on inimese või ühiskonna jaoks häbiväärsed, liiga valusad või isegi taunitavad. Kuid need jäävad meisse alateadlikult. Sest see pole kõik öelda, väljendada, tunda. Kui soov püüab teadvustada ja see ei õnnestu, on see kaitsemehhanism selle mõiste psühhoanalüütilises tähenduses. Repressioon on teadliku meele ebameeldivate emotsioonide, impulsside, mälestuste ja mõtete alateadlik blokeerimine.

Nagu Freud selgitab: „Toimunud on vägivaldne mäss, et blokeerida tee teadvusele solvavast psüühilisest teost. Valvas valvur tundis rikkuja või soovimatu mõtte ära ja teatas sellest tsensuurile. See ei ole põgenemine, see ei ole hukkamõistmine ega soov, vaid see on teadvusest kaugel hoidmine. Vahelahendus süü- ja ärevustunde vähendamiseks.

Aga ikkagi, miks see mõte on soovimatu? Ja kes selle sellisena tunnistas ja tsenseeris? Soovimatu mõtlemine on ebasoovitav, kuna see tekitab ebameeldivust, mis paneb mehaanika liikuma, ja repressioonid on erinevate süsteemide investeeringute ja vastusinvesteeringute tagajärg.

Kuigi tagasilükkamine võib alguses olla tõhus, võib see põhjustada suuremat ärevust. Freud uskus, et repressioonid võivad põhjustada psühholoogilist stressi.

Uuringud on toetanud ideed, et valikuline unustamine on viis, kuidas inimesed blokeerivad teadlikkust soovimatutest mõtetest või mälestustest. Otsimisest tingitud unustamine toimub siis, kui teatud mälestuste meeldetuletamine viib muu seotud teabe unustamiseni. Seega võib teatud mälestuste korduv väljakutsumine muuta teised mälestused vähem juurdepääsetavaks. Näiteks traumaatilised või soovimatud mälestused võivad ununeda positiivsemate mälestuste korduva otsimisega.

Freud uskus, et unenäod on viis piiluda alateadvusesse, allasurutud tunded võivad ilmneda nendes unenägudes kogetud hirmudes, ärevustes ja soovides. Veel üks näide sellest, millised allasurutud mõtted ja tunded võivad Freudi järgi endast teada anda: libisemised. Need keelelibisemised võivad tema sõnul olla väga paljastavad, näidates, mida me millegi kohta alateadlikul tasandil mõtleme või tunneme. Mõnikord võivad foobiad olla ka näide sellest, kuidas allasurutud mälu võib käitumist jätkuvalt mõjutada.

Repressiooniteooriat peetakse laetud ja vastuoluliseks kontseptsiooniks. See on pikka aega olnud psühhoanalüüsi keskne idee, kuid on olnud mitmeid kriitikat, mis on seadnud kahtluse alla repressioonide kehtivuse ja isegi olemasolu.

Filosoof Alaini kriitika on seotud just selle teema küsitlemisega, mida Freudi teooria vihjab: Alain heidab Freudile ette, et ta leiutas meist igaühes "teise mina" ("halb ingel", "kuratlik nõuandja"). võib seada kahtluse alla vastutuse, mis meil on oma tegude eest.

Kui sooviksime ühest oma tegevusest või selle tagajärgedest vabaneda, võiksime kutsuda esile seda "topelt", et kinnitada, et me ei ole käitunud halvasti või et me ei saanud teisiti, kui lõpuks pole see tegevus meie ... Ta leiab, et Freudi teooria pole mitte ainult ekslik, vaid ka ohtlik, sest vaidlustades subjektil oletatava suveräänsuse enda üle, avab see tee kõikidele põgenemisteedele, annab alibi neile, kes soovivad oma moraalsest vastutusest pääseda. .