Interneti ohtude ja eeliste kohta üldiselt ja eriti sotsiaalvõrgustike kohta on kirjutatud palju artikleid ja isegi raamatuid. Paljud näevad üleminekus “virtuaalsele poolele” ühemõttelist kurjust ning ohtu päriselule ja elava inimsuhtluse soojusele. Mõne inimese jaoks jääb Internet siiski ainsaks võimaluseks vähemalt mõningate sotsiaalsete kontaktide hoidmiseks.
Internet on avanud (ja ümber kujundanud) suhtluse isegi kõige häbelimatele meist. Mõned psühholoogid soovitavad veebis tutvumist kui kõige turvalisemat ja vähem ärevust tekitavat viisi sotsiaalsete sidemete loomiseks. Ja tõepoolest, pseudonüümi taha varjudes saame justkui rohkem vabadust, käitume lõdvemalt, flirtime, saame tuttavaks ja isegi vandume oma samade virtuaalsete vestluskaaslastega.
Pealegi on selline turvaline teiste inimestega suhtlemise viis sageli ainus vastuvõetav viis sotsiaalse foobiaga inimestele. Sotsiaalne ärevushäire väljendub püsiva hirmuna ühe või mitme sotsiaalse olukorra ees, kus inimene puutub kokku võõraste inimestega või teiste võimaliku kontrolli all.
Bostoni ülikooli professor, psühholoog Stefan G. Hofmann kirjutab: „Facebooki (Venemaal keelatud äärmuslik organisatsioon) kasutamine on ajendatud kahest põhivajadusest: kuuluvusvajadusest ja eneseesitluse vajadusest. Esimene on tingitud demograafilistest ja kultuurilistest teguritest, samas kui neurootilisus, nartsissism, häbelikkus, madal enesehinnang ja enesehinnang aitavad kaasa eneseesitluse vajadusele.
Probleem tekib siis, kui me lõpetame päriselu elamise, kuna veedame liiga palju aega sotsiaalmeedias.
Professor Hofmann juhib psühhoteraapia ja emotsioonide uurimise laborit. Interneti jõud on tema jaoks ka mugav tööriist töötamiseks sotsiaalse ärevuse ja muude psüühikahäiretega patsientidega, kellest enamik ei saa üldse ravi.
Internetil on reaalse suhtluse ees mitmeid eeliseid. Peaasi, et netidialoogis vastane ei näe näoilmeid, ei oska hinnata vestluskaaslase välimust ja tämbrit. Ja kui enesekindel, dialoogile avatud inimene võib seda nimetada pigem internetisuhtluse miinusteks, siis sotsiaalfoobia all kannatavale inimesele võib see olla pääste ja võimaldada teistega kontakti luua.
Hofmann meenutab aga ka ohtu asendada päriselu virtuaaleluga: „Sotsiaalvõrgustikud annavad meile vajalikud sotsiaalsed sidemed, mida me kõik vajame. Probleem tekib siis, kui me lõpetame päriselu elamise, kuna veedame liiga palju aega sotsiaalmeedias.
Kuid kas see on tõesti tõsine oht? Vaatamata kogu ressursi kokkuhoiule (aeg, füüsiline jõud), eelistame tavapäraselt siiski inimlikku suhtlust: käime külas, kohtume kohvikus ja isegi populaarsust koguv kaugtöö ei sobi kindlasti kõigile.
"Me oleme evolutsiooniliselt programmeeritud olema kellegagi päriselus," selgitab Hofmann. — Teise inimese lõhn, silmside, näoilmed, žestid — seda virtuaalruumis ei taastata. See võimaldab meil mõista teise emotsioone ja tunda lähedust.