Jooga ja taimetoitluse raamatute autor Jennifer B. Knizel kirjutab oma reisist Polüneesiasse.
Tonga saartele kolimine on muutnud mu elu viisil, mida ma kunagi ette ei kujutanud. Uude kultuuri sukeldudes hakkasin televisiooni, muusikat, poliitikat erinevalt tajuma ning inimestevahelised suhted ilmusid minu ette uues valguses. Aga minus ei pöördunud miski nii tagurpidi, nagu vaadates toitu, mida me sööme. Sellel saarel tiirutavad sead ja kanad vabalt tänavatel. Olen alati olnud loomaarmastaja ja juba viis aastat taimetoidul, kuid nende olendite keskel elamine on näidanud, et nad on sama võimelised armastama kui inimesed. Saarel sain aru, et loomadel on samasugune instinkt nagu inimestel – armastada ja koolitada oma lapsi. Elasin mitu kuud nende seas, keda kutsutakse “põllumajandusloomadeks” ja kõik kahtlused, mis mu peas veel elasid, hajusid täielikult. Siin on viis õppetundi, mille sain oma südame ja koduõue avamisest kohalikele elavatele elanikele.
Miski ei ärata mind varahommikul kiiremini üles kui must siga nimega Mo, kes iga päev kell 5:30 hommikul meie uksele koputab. Kuid mis veelgi üllatavam, ühel hetkel otsustas Mo meile oma järglasi tutvustada. Mo sättis oma värvilised põrsad kenasti sissepääsu ette vaibale, et saaksime neid kergemini näha. See kinnitas mu kahtlusi, et sead on oma järglaste üle sama uhked kui ema oma lapse üle.
Vahetult pärast põrsaste võõrutamist märkasime, et Moe pesakonnas on paar beebit puudu. Eeldasime halvimat, kuid osutusime valeks. Mo poeg Marvin ja mitmed tema vennad ronisid täiskasvanu järelevalveta tagaaeda. Pärast seda juhtumit tulid kõik kasvandikud jälle koos meile külla. Kõik viitab tõsiasjale, et need mässumeelsed teismelised on kogunud oma jõugu vanemliku hoolitsuse vastu. Enne seda juhtumit, mis näitas sigade arengutaset, olin kindel, et teismeliste mässulisi harrastati ainult inimestel.
Ühel päeval oli meie üllatuseks maja lävel neli põrsast, kes nägid välja kahepäevased. Nad olid üksi, ilma emata. Põrsad olid liiga väikesed, et osata endale toitu hankida. Söötsime neid banaanidega. Peagi suutsid lapsed juured ise üles leida ja ainult Pinky keeldus koos oma vendadega söömast, seisis lävel ja nõudis käsitsi söötmist. Kõik meie katsed teda iseseisvale merereisile saata lõppesid sellega, et ta seisis matil ja nuttis kõvasti. Kui teie lapsed meenutavad teile Pinkyt, veenduge, et te poleks üksi, ka loomade seas on ärahellitatud lapsi.
Üllataval kombel on kanad ka hoolivad ja armastavad emad. Meie õu oli neile turvaline pelgupaik ja ühest kanaemast sai lõpuks ema. Ta kasvatas oma kanu õue ees, meie teiste loomade seas. Päev-päevalt õpetas ta tibudele toitu kaevama, järskudest treppidest ronima ja alla laskuma, välisuksel klõbistades maiustusi kerjama ja sigu toidust eemale hoidma. Tema suurepäraseid emaoskusi jälgides mõistsin, et oma laste eest hoolitsemine ei ole inimkonna eesõigus.
Päeval, mil nägin tagaaias märatsevat kana, kes karjus ja nuttis, sest siga sõi tema mune, loobusin igaveseks omletist. Kana ei rahunenud ja järgmisel päeval hakkasid tal ilmnema depressiooni tunnused. See juhtum pani mind mõistma, et munad pole kunagi mõeldud inimesele (või sigadele) söömiseks, need on juba kanad, alles oma arenguperioodil.