Kui kasulik on viha?

Viha ja jõud tulevad samast allikast, mille nimi on energia. Aga kui me armastame endas olevat jõudu, siis on meid lapsepõlvest peale õpetatud mitte armastama viha. Tundub, et see toob kaasa konflikte ja tülisid. Viha väljendamine võib tõepoolest olla hävitav. Kuid mõttetu raevu ja täieliku vaikuse vahel on palju võimalusi viha väljendamiseks.

Vihane tundmine ja vihane olemine ei ole sama asi. Lastele öeldakse: "Sa võid vihastada, aga mitte tülitseda," jagades oma tundeid ja tegusid.

“Sa võid olla vihane” — pean seda fraasi endale sageli meelde tuletama, nagu kõik inimesed, kes kasvasid üles ühiskonnas, kus kehtib agressioonikeeld.

Viha tundmine on kasulik, kui ainult selleks, et teada saada, mis tegelikkuses toimub. Kujutage ette, et olete kaotanud valutundlikkuse. Kuumast ahjust mööda minnes saad suurema põletuse, ei saa paraneda ja õppida ahjust mööda minema.

Samuti ei hinda sa viha tundmata vägivallaolukorda vägivallaks, ei tule sellest õigel ajal välja ega suuda pärast juhtunut anda endale esimest psühholoogilist abi.

Vastupidi, inimene, kes on ühendatud oma vihaga, eristab vägivallaolukordi seetõttu, et ta tunneb neis selgelt oma viha. Ta ei loobu oma vihast suhte ega «hea minapildi» nimel.

Põletusnäites kaob ühendus valuretseptorite ja retseptoritelt saadavat signaali töötleva aju vahel. Inimesel, kellel oli keelatud oma viha välja näidata ja keda samal ajal vägistati (tõmblused, laksud, peksmised, väljapressimised, ähvardused), kulub palju aega, vihase tunde ja selle tunde aktsepteerimise vahelise seose taasühendamine. "Ma ei keeldu enam oma viha tundmast" on otsus, mille saab teha.

Kui viha on «väljas», oleme desorienteeritud selles, mis meiega toimub, nii enda sees kui ka kontaktis teise inimesega. "Võib-olla ma mõtlesin, et miks ma peaksin vestluskaaslasele midagi ütlema?" — selline kahtlus tekib siis, kui ma pole kindel, et see on viha, mida ma tunnen. Teadvuseta viha koha hõivab ebamäärase ärevuse, ärevuse tunne, olukorda tajutakse ebameeldivana, tahetakse selle eest põgeneda. Samas pole päris selge, mida teha, sest ka viha ei realiseeru täielikult.

Esimene samm oma agressiivsuse ja seega ka jõuga taasühinemiseks on oma viha märkamine: kuidas, millal, millistes olukordades see avaldub. Võimalus tunda oma viha kohe, kui see tekib, tundub olevat suur samm oma kadunud jõuga kohtumise suunas. Tundke viha ja tundke seda edasi.

Tundub, et harjudes mitte vihastama, lõikame ära rohkem kui lihtsalt viha: kaotame tohutu osa endast. Kui meil pole palju energiat, võib meil puududa jõud kõige lihtsamate asjade tegemiseks.

Vaatame viit põhjust, miks on «hea» vihastada.

1. Viha aitab sul toime tulla jõuetuse tundega.

Fraasid, mida me endale ütleme, mis on vajalikud igas vanuses: "Ma saan", "Ma ise", "Ma teen ära" on meie tugevuse ilming. Tunne, et tulen eluga, asjadega toime, ei karda rääkida ja tegutseda, võimaldab kogeda eneseväärikust, loota iseendale, tunnetada oma jõudu.

2. Viha on juhis mõistmaks, et meile ei meeldi see, mis toimub

Isegi kui me pole veel jõudnud mõistusega aru saada, et olukord on muutunud, on meie ärritus juba öelnud: "Midagi on valesti, see ei sobi mulle." Saame võimaluse muuta olukorda, mis ohustab meie heaolu.

3. Viha on afääride elluviimise kütus

Kas mäletate juhtumeid, kui võitlusvaim, väljakutse või kanaldatud agressiivsus aitas saavutada soodsaid tulemusi? Näiteks kellegi peale vihastades tegite koristamist sama hingetõmbega.

Kui vaadata viha laiemalt, saab sellest maagiline jõud, mis võimaldab muuta mõtted tegudeks ja ideed toodeteks. Viha aitab mitte unistada, vaid kehastada. Võtke risk alustada uut, jätkata ja lõpetada alustatu. Takistuste ületamine. Seda kõike teeb meie energia, mis mõnikord sai alguse just vihatundest. Võetud konkurentsist, kadedusest või protestist.

4. Viha näitab meile, kuidas me teistest erinevad.

Viha on eraldatuse energia. See võimaldab meil kahtluse alla seada oma sildid ja küsida oma arvamust. Midagi uut õppides võime tunda end ärritununa: "Ei, see ei sobi mulle." Sel hetkel on võimalus oma tõde välja selgitada, oma tõekspidamisi arendada, alustades “vastupidisest”.

Just viha annab meile selle jõu, ilma milleta on võimatu üheaastaselt mannast ära pöörata ja kahekümneselt vanematest lahkuda. Eraldusenergia (viha) võimaldab rahulikult vaadata erinevust enda ja teiste inimeste positsioonide vahel. Teine võib olla erinev ja mina võin olla mina ise. Ja see ei tähenda, et viha ja suhted on kokkusobimatud. Ma võin olla vihane, teine ​​võib olla minu peale vihane, me väljendame oma viha, see ei kogune ega plahvata. See aitab meil jätkata suhet ausal ja võrdsel viisil, nagu see on, kõigi rõõmude ja pahandustega, mis igas suhtes on.

5. Viha võimaldab teil võtta seisukoha ja võidelda.

Võimalus kaitsta oma huve on otsene viha kingitus. Viha võimaldab meil ennetada ebakorrektset, meile ebasobivat enda poole pöördumist, olenemata agressori suhte astmest ja eluoludest. See annab õiguse kaitsta oma keha ja vaimu, oskuse selgitada, oma seisukohtadele seista, nõuda, vastu võidelda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et viha endas allasurumine on tee depressiooni, kuna jätame end ilma energiast. Viha on hea tunda ja sellest teadlik olla, hoolimata sellest, kuidas me seda väljendame. Mõistes, mida viha meile räägib, mõistame rohkem oma siseelu ja õpime tegelikkuses tegutsema.

Me ei saa vaadelda oma viha ainult kui hävitavat ja kontrollimatut jõudu, vaid ka võtta riske ja õppida kasutama vihaenergiat enda manifesteerimiseks, liikumiseks ja väljendamiseks.