Paar aastat tagasi avaldas telesaatejuht Andrei Maksimov oma esimesed psühhofilosoofia-teemalised raamatud, mida ta oli arendanud kümmekond aastat. See on vaadete ja tavade süsteem, mis on loodud raskes psühholoogilises olukorras oleva inimese abistamiseks. Rääkisime autoriga, millel selline lähenemine põhineb ja miks on nii oluline elada oma soovide järgi.
Psühholoogiad: Mis on üldse psühhofilosoofia? Millel see põhineb?
Andrei Maksimov: Psühhofilosoofia on vaadete, põhimõtete ja praktikate süsteem, mis on loodud selleks, et aidata inimesel luua harmoonilisi suhteid maailma ja iseendaga. Erinevalt enamikust psühholoogilistest süsteemidest pole see suunatud mitte spetsialistidele, vaid kõigile inimestele. Ehk kui meie seast tuleb sõber, laps, kolleeg oma psühholoogiliste probleemidega, siis psühhofilosoofiast saab abi.
Seda nimetatakse nii, sest igaühel meist pole mitte ainult psüühika, vaid ka filosoofia – see tähendab, kuidas me tajume erinevaid tähendusi. Igaühel on oma filosoofia: ühe jaoks on peamine perekond, teise jaoks karjäär, kolmanda jaoks armastus, neljanda jaoks raha. Et aidata raskes seisundis inimest — laenasin selle termini silmapaistvalt nõukogude psühholoogilt Leonid Grimakilt —, peate mõistma tema psüühikat ja filosoofiat.
Mis ajendas teid seda kontseptsiooni välja töötama?
OLEN: Hakkasin seda looma, kui mõistsin, et 100% inimestest on üksteise psühholoogilised konsultandid. Sugulased ja sõbrad tulevad igaühe juurde ja küsivad nõu, kui neil on probleeme suhetes partnerite, laste, vanemate või sõpradega, lõpuks iseendaga. Reeglina tugineme nendes vestlustes oma kogemustele, mis ei vasta tõele.
Reaalsus on see, mis meid mõjutab ja me saame seda reaalsust luua, valida, mis meid mõjutab ja mis mitte
Universaalset kogemust ei saa olla, sest Issand (või loodus — kes on lähemal) on tükimeister, iga inimene on individuaalne. Lisaks on meie kogemus sageli negatiivne. Näiteks lahutavad naised armastavad väga nõu anda, kuidas perekonda päästa. Nii et ma arvasin, et meil on vaja mingit süsteemi, mis – vabandan tautoloogia pärast – aitaks inimestel inimesi aidata.
Ja probleemile lahenduse leidmiseks on vaja…
OLEN: … kuulata oma soove, mida – ja see on väga oluline – ei tohiks segi ajada kapriisidega. Kui inimene tuleb minu juurde selle või teise probleemiga, tähendab see alati, et ta kas ei tea oma soove või ei taha – ei saa, nimelt ei taha – nende järgi elada. Psühhofilosoof on vestluskaaslane, kes aitab inimesel oma soove realiseerida ja mõista, miks ta lõi sellise reaalsuse, milles ta on õnnetu. Reaalsus on see, mis meid mõjutab ja me saame seda reaalsust luua, valida, mis meid mõjutab ja mis mitte.
Kas saate tuua konkreetse näite praktikast?
OLEN: Minu juurde tuli konsultatsioonile noor naine, kes töötas oma isa firmas ja elas väga hästi. Teda ei huvitanud äri, ta tahtis saada kunstnikuks. Meie vestluse käigus sai selgeks, et ta on täiesti teadlik, et kui ta oma unistust ei täida, elatakse tema elu asjata. Ta vajas lihtsalt tuge.
Esimene samm uue, vähem jõuka elu poole oli kalli auto müük ja soodsama mudeli ostmine. Seejärel koostasime koos kõne, mis oli suunatud mu isale.
Tohutu hulk probleeme vanemate ja laste vahel tekib seetõttu, et vanemad ei näe oma lapses isiksust.
Ta oli väga mures, kartis teravalt negatiivset reaktsiooni, kuid selgus, et tema isa nägi ise, et ta kannatab, teeb armastamatut asja, ja toetas teda soovis saada kunstnikuks. Seejärel sai temast üsna nõutud disainer. Jah, rahaliselt kaotas ta veidi, aga nüüd elab ta nii, nagu tahab, nii nagu talle “õige”.
Selles näites räägime täiskasvanud lapsest ja tema vanemast. Aga konfliktid väikelastega? Siin saab psühhofilosoofia aidata?
OLEN: Psühhofilosoofias on rubriik “psühhofilosoofiline pedagoogika”, mille kohta olen avaldanud palju raamatuid. Põhiprintsiip: laps on inimene. Tohutu hulk probleeme ja arusaamatusi vanemate ja laste vahel tekib sellest, et vanemad ei näe oma lapses isiksust, ei suhtu temasse kui inimesesse.
Me räägime sageli vajadusest last armastada. Mida see tähendab? Armastada tähendab suutmist asetada end tema asemele. Ja kui sa kiidad kahekesi ja kui paned nurka...
Küsimus, mida küsime sageli psühholoogidelt ja psühhoterapeutidelt: kas harjutamiseks on vaja inimesi armastada?
OLEN: Minu meelest on kõige tähtsam inimeste vastu siiras huvi üles näitamine, muidu ei tohiks püüda neid aidata. Kõiki ei saa armastada, aga kõigile saab kaasa tunda. Pole ühtegi inimest, alates kodututest ja lõpetades Inglise kuningannaga, kellel poleks öösel millegi pärast nutta, mis tähendab, et kõik inimesed vajavad kaastunnet ...
Psühhofilosoofia — psühhoteraapia konkurent?
OLEN: Mitte mingil juhul. Esiteks sellepärast, et psühhoteraapiat peaksid tegema professionaalid ja psühhofilosoofia — kordan — on suunatud kõigile inimestele.
Viktor Frankl jagas kõik neuroosid kahte tüüpi: kliinilised ja eksistentsiaalsed. Psühhofilosoof saab aidata inimest, kellel on eksistentsiaalne neuroos ehk elumõtte leidmine. Kliinilise neuroosiga inimene peab konsulteerima spetsialistiga — psühholoogi või psühhoterapeudiga.
Kas alati on võimalik luua välistest asjaoludest sõltumatut harmoonilisemat reaalsust?
OLEN: Muidugi on vääramatu jõu (nt näljahäda, sõda, repressioonid) puudumisel seda lihtsam teha. Kuid ka kriitilises olukorras on võimalik luua teine, positiivsem reaalsus. Kuulus näide on Viktor Frankl, kes tegelikult muutis oma vangistuse koonduslaagris psühholoogiliseks laboriks.