PSÜHoloogia

Meie välimus räägib palju – sõbralikkusest ja avatusest, armastusest või ohust. Liiga lähedal võib olla segadus. Teisest küljest, kui me ei vaata vestluskaaslase silmadesse, peetakse seda ebaviisakaks või ebakindlaks. Kuidas leida kompromiss?

Silmside on võib-olla esmakohtumisel kõige olulisem. Kui kaua peaks vestluskaaslase pilk vastu pidama, et mitte tekitada meile ebamugavust, otsustas uurida Briti psühholoog Nicola Binetti (Nicola Binetti) ja tema kolleegid. Nad viisid läbi eksperimendi, milles kutsuti osalema peaaegu 500 vabatahtlikku (vanuses 11–79) 56 riigist.1.

Osalejatele näidati katkendeid videosalvestusest, kus näitleja või näitlejanna vaatas teatud aja (sekundikümnendikust kuni 10 sekundini) otse vaatajale silma. Spetsiaalsete kaamerate abil jälgisid teadlased katsealuste pupillide laienemist, iga katkendi järel küsiti ka, kas neile tundus, et salvestusel olev näitleja vaatas neile liiga kaua silma või, vastupidi, liiga vähe. Samuti paluti neil hinnata, kui atraktiivsed ja/või ähvardavad videos olevad inimesed tundusid. Lisaks vastasid osalejad küsimustiku küsimustele.

Silma sattumise optimaalne kestus on 2 kuni 5 sekundit

Selgus, et optimaalne silmside kestus oli 2 kuni 5 sekundit (keskmiselt 3,3 sekundit).

Just selline silmast-silma pilgu pikkus oli osalejate jaoks kõige mugavam. Samas ei meeldinud ühelegi katsealusele, kui neile alla sekundi või üle 9 sekundi silma vaadati. Samas ei sõltunud nende eelistused isiksuseomadustest ning peaaegu ei sõltunud soost ja vanusest (oli üks erand — vanemad mehed soovisid sagedamini naistele pikemalt silma vaadata).

Näitlejate atraktiivsus videos olulist rolli ei mänginud. Kui aga näitleja või näitleja tundus vihane, sooviti võimalikult vähe silmsidet luua.

Kuna uuringus osales inimesi ligi 60 erinevast riigist, võib neid tulemusi pidada kultuuriliselt sõltumatuteks ja silmsideeelistused on enamiku inimeste jaoks ligikaudu samad.


1 N. Binetti et al. "Pupillide laienemine kui eelistatud vastastikuse pilgu kestuse indeks", Royal Society Open Science, juuli 2016.

Jäta vastus