Viimane 2013. aastal läbi viidud INSEE rahvaloendus näitab, et praegu elab iga kümnes laps segaperes. Kui mõnikümmend aastat tagasi oli nähtus veel haruldane, on see viimastel aastatel muutunud suuresti tavaliseks. Keskenduge poolõdede-vendade suhetele.

Poolvenna või poolõe perre saabumine on lapse elus äärmiselt oluline sündmus. See teine ​​laps mitte ainult ei tugevda peresidet vanema ja kasuisa vahel, vaid kinnitab ka kahe bioloogilise vanema lõplikku eraldumist.

Laps on seega rebenenud pettumuse (“mu vanemad ei saa enam kunagi kokku”) ja rõõmu (“Ma elan lõpuks uues kindlas peres”) vahele. Lisaks jagatakse suureks vennaks / suureks õeks saamise õnne ka armukadeduse ja tõrjutuse tundega: „minu poolvennal / mu õel on võimalus elada mõlema vanema juures, kui ma pole . "Kas see on mu isa / mu ema".

Kui vanem otsustab kasuisaga lapse saada, muudab viimane staatust, ta ei ole enam ainult isa või ema partner, vaid saab ka poolvenna / poolõe isaks või emaks. Tekib sügavam side ja see tugevdab tavaliselt perekonda.

Kui tal olid juba õed -vennad, oli lapsel õdede -vendade seas kindel koht. Tema poolvenna või poolõe saabumine võib tema staatust häirida, näiteks sundides teda minema noorimast või noorimast suureks vennaks / suureks õeks. Lisaks võib laps tunda end ebamugavalt uues ühtses perekonnas, millest ta tunneb end enam -vähem tõrjutuna. Seepärast on vaja teda rahustada, edutada ja süüdi tunda.

Selleks peab lapsevanem talle meelde tuletama, et nende suhe jääb alati sama tugevaks ja ka see oli kahe vanema vahelise armastuse vili. Hirmude leevendamine, kinnitades talle iga lapsevanema kiindumust, on oluline, kui laps tuleb. Samuti on oluline selle aja jooksul oma vajadustele väga tähelepanelik olla.

Kasuvanem saab julgustada last beebi eest hoolitsema ja teda väärtustama, kutsudes teda oma suurvenna / õe kohta täielikult ära kasutama.

Lõpuks, kui teine ​​vanem on endiselt üksi või tal on uue suhtega probleeme, peaksid nad vältima lapsele usaldamist nii palju kui võimalik. Tõepoolest, lapsel, kes tunneb, et teine ​​vanem on kurb, on raske oma uues peres end mugavalt tunda. Lojaalsusest tunneb ta end süüdi ja võtab oma koha leidmiseks kauem aega, teades, et tema teine ​​vanem kannatab selle uue liidu all.

„Kvaasidest” õdedest -vendadest räägime siis, kui segapere koondab mitu last erinevatest ametiühingutest, näiteks kui kasuisa lapsed tulevad majja elama. Tundub, et seda konkreetset suhet on väikelastel lihtsam juhtida kui noorukitel. Seda tüüpi juhtumite puhul võib vanemate jagamine, territooriumi mõiste ja õdede -vendade koht muutuda problemaatiliseks. Pangem aga tähele, et nende seas kipuvad lapsed rohkem rääkima poolõdedest-vendadest kui „peaaegu” vendadest ja õdedest; luuakse tugev ja sügav suhe, olenemata nende kaebustest.

Et kõik tunneksid end hästi ja leiaksid oma koha, on soovitav korraldada laste vahel mitu koosolekut, enne kui nad kokku kolivad. Vaba aja jagamine ja üha tihedam kohtumine mitme kuu jooksul on kahtlemata vajalik samm, et mitte häirida lapsi nende igapäevaelus.

Kui kaks vanemat otsustavad koos elada ja lapsed peavad jagama maja (mõnikord isegi tuba), siis on parem lasta neil oma jäljed võtta. Joonised, fotod kõigist segapere liikmetest, enam -vähem tasuta kaunistamine magamistubades jne. Oluline on lasta neil selle koha omanikuks saada.

Ühised naudingud (tegevused õues, väljasõidud jne) pakuvad palju võimalusi lastevaheliste suhete tugevdamiseks. Sama kehtib ka väikeste rituaalide kohta, mis tugevdavad nende ühte hõimu kuulumise tunnet (iga kuu loomaaias käimine, pühapäeva pannkoogiõhtu jne).

Uue liikme tulek perekonda ei ole lapse jaoks tühine, tema ettevalmistamine, rahustamine ja väärtustamine on kõik teod, mis aitavad tal selle tähtsa etapi oma elus võimalikult hästi ära elada.