Kas soovite, et teie lapsed kasvaksid edukaks ja õnnelikuks? Seejärel andke neile võimalus iseseisvaks saada! Iga päev annab selleks palju võimalusi. Jääb üle vaid selliseid olukordi märgata ja, mis kõige tähtsam, enda motivatsiooni jälgida, ütleb süsteemne pereterapeut Ekaterina Klochkova.
“Vanaema, istu maha” — kooliekskursiooni lõpus potsatas kolmanda klassi laps esmalt rõõmsalt metroovagunis ainsale tühjale istmele ja hüppas siis lähenenud vanaema ette. Kuid naine oli sellele kategooriliselt vastu. Ta sundis oma lapselapse peaaegu istuma ja ta ise, samuti pärast jalgsimatka väsinud, seisis tema vastas.
Seda stseeni vaadates märkasin, et poisi otsus polnud tema jaoks lihtne: ta tahtis vanaema eest hoolitseda, kuid temaga oli raske vaielda. Ja naine omalt poolt hoolitses oma pojapoja eest ... samal ajal öeldes talle ridade vahel, et ta on väike.
Olukord on üsna tüüpiline, ma ise olen sellega suhetes lastega rohkem kui korra kokku puutunud. Mälestused nende imiku- ja lapsepõlvest on nii ahvatlevad, et on raske märgata, kuidas igaüks neist kasvab ja kuidas tasapisi, päev-päevalt nende võimalused kasvavad ja vajadused muutuvad. Ja need ei väljendu ainult sünnipäevaks iPhone'i hankimises tavalise Lego komplekti asemel.
Eesmärk pole mitte ainult kasvatada füüsiliselt tugevat ja õnnelikku last, vaid ka õpetada teda looma terveid suhteid.
Tõenäoliselt on juba ilmnenud tunnustusvajadus ja mingil määral ka teadlik soov anda oma pere heaolusse jõukohane panus. Kuid lapsel puudub veel täiskasvanu võime, taipamisvõime ja elukogemus, et temaga toimuvast kiiresti aru saada ja saada, mida ta tahab. Seetõttu on lapsevanema roll selles protsessis väga oluline. See võib toetada tervet üleskasvamise protsessi ja seda moonutada, aeglustada või mõneks ajaks võimatuks muuta.
Paljud vanemad ütlevad, et nende eesmärk pole mitte ainult füüsiliselt tugeva, ilusa ja õnneliku lapse kasvatamine, vaid ka õpetada teda looma terveid suhteid ümbritsevate inimestega. Ja see tähendab, et tuleb valida häid sõpru ja selles sõpruses hoolitseda mitte ainult enda, vaid ka läheduses olevate eest. Alles siis arendavad suhted teistega last ja avavad talle (ja tema keskkonnale) uusi võimalusi.
Näib, mis pistmist on vanaemal teksti alguses olevast loost? Kujutage ette olukorra teistsugust arengut. Nähes, et kolmanda klassi lapselaps tõuseb püsti, et talle teed teha. Vanaema ütleb talle: "Aitäh, kallis. Mul on hea meel, et märkate, et ka mina olen väsinud. Võtan hea meelega istet, millest tahad loobuda, sest näen, et oled piisavalt vana, et minu eest hoolitseda.
Sõbrad näeksid, et see tüüp on tähelepanelik ja hooliv lapselaps, et vanaema austab teda täiskasvanuna
Olen nõus, et sellise teksti hääldus on ebareaalne. Nii pikka juttu rääkimist, kõige tähelepanelikumat üles loetlemist õpetatakse psühholoogidele koolitustel, et hiljem suheldaks oma klientidega lihtsate sõnadega, kuid uue kvaliteediga. Nii et las meie vanaemal meie kujutluses on võimalus oma lapselapse pakkumine lihtsalt vastu võtta ja maha istuda ning teda siiralt tänada.
Sel hetkel näeksid ka poisi klassikaaslased, et poiss on vanaema suhtes tähelepanelik ja vanaema võtab tema hoolitsuse hea meelega vastu. Ja võib-olla mäletavad nad edukat näidet sotsiaalselt aktsepteeritavast käitumisest. Samuti mõjutaks see tõenäoliselt nende suhteid klassikaaslasega. Sõbrad ju näeksid, et see tüüp on tähelepanelik ja hooliv lapselaps, et vanaema austab teda täiskasvanuna.
Sellisest igapäevasest mosaiigist tekivad vanema-lapse suhted ja kõik muud suhted. Nendel hetkedel me kas sunnime neid jääma ebaküpseks, infantiilseks ja lõpuks ühiskonnaeluga ebapiisavalt kohanenud või aitame neil kasvada ning austada ennast ja teisi.