Andestamist võib vaadelda kui Jeesuse, Buddha ja paljude teiste usuõpetajate õpetatud vaimset praktikat. Websteri uue rahvusvahelise sõnaraamatu kolmas väljaanne defineerib andestust kui „pahameele ja pahameelest vabanemist tehtud ebaõigluse vastu”.
Seda tõlgendust illustreerib hästi tuntud tiibeti ütlus kahe munga kohta, kes kohtuvad üksteisega mitu aastat pärast vangistamist ja piinamist:
Andestamine on enda negatiivsete tunnete vabastamise, tähenduse leidmise ja hullematest olukordadest õppimise praktika. Seda harjutatakse oma viha vägivallast vabanemiseks. Seega eksisteerib andestamise vajadus eelkõige koos andestajaga, et lasta lahti vihast, hirmust ja pahameelest. Pahameel, olgu selleks raev või tuim ebaõigluse tunne, halvab emotsioone, ahendab teie valikuvõimalusi, blokeerib teid täisväärtuslikust ja täisväärtuslikust elust, suunab tähelepanu tõeliselt oluliselt sellele, mis teid hävitab. Buddha ütles: . Jeesus ütles: .
Inimesel on alati raske andestada, sest tema suhtes tekitatud ülekohus “heidab loori” meelele valu, kaotustunde ja arusaamatuse näol. Nende emotsioonidega saab aga tööd teha. Palju keerulisemad tagajärjed on viha, kättemaks, vihkamine ja… kiindumus nendesse emotsioonidesse, mis paneb inimese nendega samastuma. Selline negatiivne tuvastamine on olemuselt staatiline ja jääb ravimata jätmisel aja jooksul muutumatuks. Sellisesse olekusse sukeldudes muutub inimene oma raskete emotsioonide orjaks.
Oskus andestada on üks kavatsusi, millega on oluline läbi elu minna. Piibel ütleb: . Pidage meeles, et igaüks meist peab pöörama tähelepanu ennekõike oma pahedele, nagu ahnus, vihkamine, illusioonid, millest paljusid me ei teadvusta. Andestust saab kasvatada läbi meditatsiooni. Mõned lääne budistlikud meditatsiooniõpetajad alustavad lahkuse praktikat sellega, et paluvad vaimselt andestust kõigilt, keda oleme sõna, mõtte või teoga solvanud. Seejärel anname andeks kõigile neile, kes meile haiget tegid. Lõpuks on enesele andestamine. Neid faase korratakse mitu korda, misjärel algab lahkuse harjutamine, mille käigus vabanetakse reaktsioonidest, mis ähmastavad meelt ja emotsioone, aga ka blokeerivad südant.
Websteri sõnaraamat annab andestuse teise määratluse: "vabanemine kurjategijaga seotud kättemaksusoovist". Kui teil on jätkuvalt pretensioone teid solvanud isiku vastu, olete ohvri rollis. Tundub loogiline, kuid tegelikult on see vangla enesevangistuse vorm.
Nuttev naine tuleb Buddha juurde, äsja surnud beebi süles, anudes, et laps ellu ärataks. Buddha nõustub tingimusega, et naine toob talle sinepiseemne majast, mis ei tunne surma. Naine tormab meeleheitlikult majast majja otsima kedagi, kes pole surma kohanud, kuid ei leia seda. Selle tulemusena peab ta leppima sellega, et suur kaotus on osa elust.