Kas tätoveering aitab ravida psühholoogilisi traumasid?

Tätoveeringutel võib olla täiesti erinev tähendus. Juba iidsetest aegadest on need olnud erinevate sotsiaalsete gruppide aksessuaar ja omamoodi “kood” tsirkuseartistidest bikerite ja rokkmuusikuteni ning mõne jaoks on see järjekordne eneseväljendusviis. Kuid on neid, kelle jaoks joonistused kehal on omamoodi teraapia, mis aitab paraneda ja taastuda traumaatilisest minevikust.

«Inimene teeb tätoveeringu, et jutustada. Kael, sõrm, pahkluu, nägu… Meie, inimesed, oleme siin oma lugusid rääkinud juba sajandeid,” kirjutab Springfieldi kolledži emeriitprofessor Robert Barkman.

"Tervendav protseduur"

Püsitätoveerimine nahale on iidne kunst ja vanim teadaolev tätoveeringuga inimene elas üle 5000 aasta tagasi. Tänu sellele, et ta suri Alpides ja sattus jäässe, on tema muumia hästi säilinud – ka nahale kantud tätoveeritud jooned.

Nende tähendust on raske arvata, kuid ühe versiooni järgi oli see midagi nõelravi sarnast – sel viisil raviti Ice Man Yeqi liigeste ja selgroo degeneratsiooni. Praeguseks on tätoveering jätkuvalt tervendava toimega, aidates ehk kaasa hinge tervendamisele.

Tätoveeringud on väga isiklikud.

Enamik inimesi topib neid, et rääkida oma lugu valust, triumfist või takistustest, millega nad on oma elus pidanud silmitsi seisma ja ületama. Semikoolonite, tähtede ja sulgede kujul olevad tätoveeringud räägivad mineviku raskustest, tulevikulootustest ja valikuvabadusest.

“Enamik inimesi armastab miniatuurne täht tõde, vaimsust ja lootust ning mõnel juhul räägib usust. Nagu me kõik teame, kiirgavad tähed valgust kosmoses, lõputus pimeduses. Tundub, et nad juhivad oma omanikku mööda tundmatuid radu. Neil on kõik, mida inimesed vajavad, ja seetõttu on neist saanud tätoveeringute lemmikteema, ”rääkis Barkman.

Elu valimine

Mõned tätoveeringud kannavad palju rohkem, kui esmapilgul paistab. Miniatuurne sümbol – semikoolon – võib rääkida tõsisest olukorrast inimese elus ja tema ees seisva valiku raskusest. "See kirjavahemärk tähistab pausi, tavaliselt kahe põhilause vahel," meenutab Barkman. – Selline paus on märgilisem kui komaga tehtav. See tähendab, et autor oleks võinud otsustada lause lõpetada, kuid otsustas teha pausi ja kirjutada siis järje. Analoogia põhjal räägib semikoolon tätoveeringu sümbolina enesetappu sooritada tahtnud inimese elus toimunud pausist.

Inimesed valisid enesetapu asemel elu – ja selline tätoveering räägib nende valikust, et alati on võimalik alustada uut peatükki.

Muutustesse võib alati uskuda – isegi siis, kui tundub, et pole lihtsalt kuhugi pöörduda. Nii on väikesest tätoveeringust saanud ülemaailmne sümbol tõsiasjast, et inimene võib endale elus pausi teha, kuid mitte lõpetada. Just see idee oli ühe rahvusvahelise Interneti-projekti aluse.

Veendumusega, et enesetapp on põhimõtteliselt vastuvõetamatu, aitab 2013. aastal loodud Semicolon Project kaasa enesetappude arvu vähendamisele maailmas. Projekt toob inimesed kokku rahvusvahelisse kogukonda ning annab neile juurdepääsu olulisele teabele ja kasulikele ressurssidele.

Korraldajad usuvad, et enesetapp on ennetatav ja iga inimene planeedil vastutab kollektiivselt selle ärahoidmise eest. Liikumise eesmärk on tuua inimesi kokku – inspireerida üksteist energia ja usuga, et me kõik suudame ületada meie ees seisvad takistused, ükskõik kui suured või väikesed. Semikooloni tätoveeringuid kasutatakse mõnikord ka enesetapu sooritanud lähedaste mälestuseks.

“Ankur” – meeldetuletus olulisest

Muudel juhtudel võib tätoveeringu tegemise fakt tähendada uut peatükki inimese isiklikus ajaloos. Näiteks Chiang Mai (Tai) üks kallis taastusravi kliinik soovitab täieliku taastumiskuuri läbinutel endale tätoveering teha – sümboliks ja pidevaks meeldetuletuseks ohtlikust sõltuvusest vabanemiseks. Selline "ankur" aitab inimesel haiguse üle võitu määrata. Pidevalt kehal olles tuletab see meelde, kui oluline on ohtlikul hetkel peatuda ja end hoida.

Noorkuu projekt

Veel üks tätoveeringuid kasutav kunstiteraapiaprojekt aitab inimestel pärast vanu vigastusi sõna otseses mõttes kehale uue lehekülje kirjutada. Tuntud traumaspetsialist Robert Muller, Yorki ülikooli psühholoogiaprofessor, räägib oma õpilasest Victoriast, kes end nooruses vigastas.

"Tundub, et mul on kogu elu olnud probleeme vaimse tasakaaluga," tunnistab ta. «Juba lapsena tundsin end sageli kurvana ja peitsin end inimeste eest. Mäletan, et minust rullus üle selline igatsus ja eneseviha, et tundus lihtsalt vajalik see kuidagi lahti lasta.

Alates 12. eluaastast hakkas Victoria ennast kahjustama. Enesevigastamine, kirjutab Muller, võib esineda mitmel kujul, näiteks sisselõiked, põletused, kriimustused või midagi muud. Selliseid inimesi on päris palju. Ja enamus, kasvades ja muutes oma elu ja suhtumist oma kehasse, tahaksid armid sulgeda kui ebameeldiva mineviku jälgi.

Kunstnik Nikolai Pandelides töötas tätoveerijana kolm aastat. Intervjuus ajalehele The Trauma and Mental Health Report jagab ta oma kogemusi. Isiklike probleemidega inimesed pöördusid üha sagedamini tema poole abi saamiseks ja Nikolai mõistis, et on aeg nende heaks midagi ette võtta: „Nii paljud kliendid tulid minu juurde armide maskeerimiseks tätoveeringuid tegema. Sain aru, et seda on vaja, et inimestel peaks olema turvaline ruum, kus nad tunneksid end mugavalt ja saaksid soovi korral juhtunust rääkida.

Just siis 2018. aasta mais ilmus Project New Moon – mittetulunduslik tätoveerimisteenus inimestele, kellel on enesevigastamise armid. Nikolay saab positiivset tagasisidet inimestelt üle kogu maailma, mis viitab nõudlusele sellise projekti järele. Algul maksis kunstnik kulud omast taskust, kuid nüüd, kui üha rohkem inimesi soovib abi saama, otsib projekt rahastust ühisrahastusplatvormi kaudu.

Kahjuks on enesevigastamise teema paljude jaoks häbimärgiks. Eelkõige tajuvad inimesed selliseid arme hukkamõistuga ja kohtlevad neid halvasti, kes neid kannavad. Nikolayl on Victoriaga sarnase ajalooga kliente. Võideldes väljakannatamatute tunnetega, kahjustasid nad end noorukieas.

Aastaid hiljem tulevad need inimesed tätoveeringuid tegema, mis varjavad arme.

Üks naine selgitab: „Sellel teemal on palju eelarvamusi. Paljud inimesed näevad meie olukorras inimesi ja arvavad, et me lihtsalt otsime tähelepanu ja see on suur probleem, sest siis ei saa me vajalikku abi…”

Põhjused, miks inimesed valivad enesevigastamise, on keerulised ja neid võib olla raske mõista, kirjutab Robert Mueller. Siiski arvatakse tavaliselt, et selline käitumine on viis vabastada või juhtida tähelepanu ülekaalukast emotsionaalsest valust ja vihast või "võtta tagasi kontrolli tunne".

Nikolai klient ütleb, et kahetseb ja kahetseb sügavalt seda, mida ta endaga tegi: "Ma tahan teha tätoveeringut, et varjata oma arme, sest tunnen sügavat häbi ja süüd selle pärast, mida ma endale tegin ... Vanemaks saades vaatan nende armid piinlikkusega. Proovisin neid varjata käevõrudega – aga käevõrud tuli eemaldada ja armid jäid kätele.

Naine selgitab, et tema tätoveering sümboliseerib kasvamist ja muutumist paremuse poole, aitas tal endale andestada ning tuletab meelde, et vaatamata kõigele valule saab naine siiski oma elu millekski ilusaks muuta. Paljude jaoks on see tõsi, näiteks Nikolai juurde satuvad erineva taustaga inimesed – keegi põdes ainesõltuvust, kelle kätele jäid jäljed mustadest aegadest.

Armide muutmine kauniteks mustriteks nahal aitab inimestel vabaneda häbi- ja jõuetuse tundest

Lisaks võimaldab see tunda kontrolli oma keha ja elu üle üldiselt ning haigushoogude kordumise korral isegi ennetada enesevigastusi. "Ma arvan, et selle tervenemise osaks on ka see, et tunnete end nii seest kui väljast võrdselt kaunina, noorendatuna," kommenteerib kunstnik.

Inglise vaimulikule John Watsonile, kes XNUMX. ja XNUMX. sajandi vahetusel avaldati pseudonüümi Ian MacLareni all, on omistatud tsitaat: "Ole armuline, sest iga mees võitleb ülesmäge lahingut." Kui kohtame kedagi, kelle nahal on muster, ei saa me hinnata ega tea alati, millisest elu peatükist see räägib. Võib-olla peaksime meeles pidama, et iga tätoveering võib varjata meile kõigile lähedasi inimlikke kogemusi – meeleheidet ja lootust, valu ja rõõmu, viha ja armastust.