Ameerika teadlane Colin Campbell viis läbi laiaulatusliku uuringu toitumise ja tervise seoste kohta. Ta kirjeldas selle ülemaailmse projekti tulemusi oma raamatus The China Study.
Uuriti 96% elanikkonnast enam kui 2400 Hiina maakonnast. Uuriti kõiki erinevat tüüpi vähist põhjustatud surmajuhtumeid. Ainult 2-3% juhtudest on pahaloomulised kasvajad tingitud geneetilistest teguritest. Seetõttu hakkasid teadlased otsima haiguste seost elustiili, toitumise ja keskkonnaga.
Vähi ja toitumise seos on selge. Võtame näiteks rinnavähi. Selle esinemisel on mitu peamist riskifaktorit ja toitumine mõjutab nende avaldumist kõige ilmsemal viisil. Seega tõstab loomsete valkude ja rafineeritud süsivesikuterikas toit naissuguhormoonide taset ja vere kolesteroolitaset – need on 2 tegurit, mis võivad ergutada vähkkasvajate teket.
Käärsoolevähi puhul muutub seos veelgi selgemaks. 70. eluaastaks areneb paljudel lääne tüüpi dieedi omaksvõtvates riikides jämesoole kasvaja. Selle põhjuseks on vähene liikuvus, küllastunud rasvade ja rafineeritud süsivesikute kasutamine ning ülimadal kiudainete sisaldus toidus.
Teadlased on leidnud, et üks rikaste haigestumise põhjusi on kõrge kolesteroolisisaldus veres. Kui kolesterool on kõrge, ei saa kannatada mitte ainult süda, vaid ka maks, sooled, kopsud, suureneb risk haigestuda leukeemiasse, aju-, soolte-, kopsu-, rinna-, mao-, söögitoru jne.
Kui võtta aluseks maailma keskmine rahvaarv: heaolu kasvades hakkavad inimesed rohkem tarbima liha- ja piimatooteid ehk teisisõnu rohkem loomseid valke, mis toovad kaasa kolesterooli moodustumise. Samas leiti uuringu käigus positiivne korrelatsioon loomsete saaduste kasutamise ja kolesteroolitaseme tõusu vahel. Ja juhtudel, kui toitaineid said inimesed peamiselt taimsest toidust, leiti seos vere kolesteroolitaseme langusega.
Vaatame lähemalt haigusi, mis on tüüpilised jõukamatest piirkondadest pärit inimestele.
Müokardiinfarkti üks peamisi põhjusi – aterosklerootilised naastud – on iseenesest õlised, koosnevad valkudest, rasvadest ja muudest komponentidest, mis kogunevad arterite siseseintele. 1961. aastal viisid riikliku südameinstituudi teadlased läbi kuulsa Framinghami südameuuringu. Selles sai võtmerolli selliste tegurite mõju südamele nagu kolesteroolitase, kehaline aktiivsus, toitumine, suitsetamine ja vererõhk. Praeguseks on uuring käimas ja Framinghami elanike neljas põlvkond on selle läbi teinud. Teadlased leidsid, et meestel, kelle vere kolesteroolitase oli üle 6,3 mmol, oli 3 korda suurem tõenäosus haigestuda südame isheemiatõvesse.
Lester Morrison alustas 1946. aastal uuringut toitumise ja ateroskleroosi vahelise seose väljaselgitamiseks. Ühele müokardiinfarkti üle elanud patsientide rühmale soovitas ta säilitada normaalset toitumist, teistele aga vähendas oluliselt nende rasvade ja kolesterooli tarbimist. Katserühmas oli keelatud süüa: liha, piim, koor, või, munakollased, leib, nende toodetega valmistatud magustoidud. Tulemused olid tõeliselt vapustavad: 8 aasta pärast jäi ellu vaid 24% esimese rühma (traditsiooniline dieet) inimestest. Katserühmas jäi ellu tervelt 56%.
1969. aastal avaldati teine uuring südame-veresoonkonna haigustesse suremuse kohta erinevates riikides. Tähelepanuväärne on see, et sellised riigid nagu Jugoslaavia, India, Paapua Uus-Guinea ei kannata praktiliselt üldse südamehaiguste all. Nendes riikides tarbivad inimesed vähem küllastunud rasvu ja loomseid valke ning rohkem täisteratooteid, köögivilju ja puuvilju.
Teine teadlane Caldwell Esselstyn viis läbi oma patsientidega katse. Tema peamine eesmärk oli alandada nende vere kolesteroolitaset normaalsele tasemele 3,9 mmol/l. Uuringus osalesid niigi ebatervisliku südamega inimesed – 18 patsiendil kokku oli elu jooksul 49 südamefunktsiooni halvenemist, alates stenokardiast kuni insultide ja müokardiinfarktideni. Uuringu alguses saavutas keskmine kolesteroolitase 6.4 mmol/l. Programmi käigus langetati see tase 3,4 mmol/l-ni, mis on isegi madalam kui uurimisülesandes kirjas. Mis oli siis katse olemus? Dr Esselstyn tutvustas neile dieeti, mis väldib loomseid tooteid, välja arvatud madala rasvasisaldusega jogurt ja piim. Märkimisväärne on see, et 70% patsientidest avanesid ummistunud arterid.
Rääkimata märgilisest uuringust Healing the Heart with Healthy Lifestyle, kus dr Dean Ornish ravis oma patsiente madala rasvasisaldusega taimse dieediga. Ta käskis rasvadest saada vaid 10% päevasest toidust. Mõnes mõttes meenutab see Douglas Grahami 80/10/10 dieeti. Patsiendid võisid süüa nii palju taimset täistoitu, kui nad soovisid: köögivilju, puuvilju, teravilju. Samuti oli rehabilitatsiooniprogrammis füüsiline aktiivsus 3 korda nädalas, hingamisharjutused ja lõõgastus. 82%-l uuritavatest täheldati olulist kolesteroolitaseme langust, arterite ummistuse vähenemist ning südame-veresoonkonna haiguste kordumise juhtumeid ei esinenud.
Teine "rikaste haigus" on paradoksaalsel kombel ülekaalulisus. Ja põhjus on sama – küllastunud rasvade liigne tarbimine. Isegi kalorite poolest sisaldab 1 g rasva 9 kcal, 1 g valke ja süsivesikuid aga kumbki 4 kcal. Tasub meenutada Aasia kultuure, mis on taimset toitu söönud juba mitu aastatuhandet ja nende hulgas leidub harva ülekaalulisi. Rasvumisega kaasneb sageli 5. tüüpi diabeet. Nagu enamik kroonilisi haigusi, esineb diabeet mõnes maailma piirkonnas sagedamini kui teistes. Harold Himsworth viis läbi ulatusliku uuringu, milles võrreldi toitumist ja diabeedi esinemissagedust. See uuring hõlmas 20 riiki: Jaapan, USA, Holland, Suurbritannia, Itaalia. Teadlane leidis, et mõnes riigis sõi elanikkond peamiselt loomset toitu, samas kui teistes oli see rikas süsivesikute poolest. Kuna süsivesikute tarbimine suureneb ja rasvade tarbimine väheneb, väheneb diabeedi suremus 3-lt 100-le juhtumile 000 inimese kohta.
Tähelepanuväärne on ka see, et Teise maailmasõja ajal ja järel muutus rahvastiku üldise elatustaseme languse tõttu oluliselt ka toitumine, suurenes köögiviljade ja teravilja tarbimine ning vähenes rasvade tarbimine ning diabeedi, rasvumise, südamehaiguste ja vähi esinemissagedus vähenes oluliselt. . Kuid omakorda on suurenenud surmad nakkushaigustesse ja muudesse halbade elutingimustega seotud haigustesse. Kuid 1950. aastatel, kui inimesed hakkasid taas rohkem rasva ja suhkrut sööma, hakkas “rikaste haiguste” esinemissagedus taas suurenema.
Kas see pole põhjust mõelda küllastunud rasvade vähendamisele puuviljade, köögiviljade ja teraviljade kasuks?