Pärast 12 aastat kestnud abielu soovis mu naine, et võtaksin teise naise õhtusöögile ja kinno.
Ta ütles mulle: "Ma armastan sind, aga ma tean, et teine naine armastab sind ja tahaks sinuga aega veeta."
Teine naine, kes mu naine tähelepanu palus, oli mu ema. Ta on lesk olnud 19 aastat. Aga kuna töö ja kolm last nõudsid minult kogu jõu, siis sain tema juures käia vaid aeg-ajalt.
Sel õhtul helistasin talle, et kutsuda ta õhtusöögile ja kinno.
- Mis juhtus? Kas sinuga on kõik korras? küsis ta kohe.
Minu ema on üks neist naistest, kes häälestub kohe halbadele uudistele, kui telefon hilineb.
"Ma arvasin, et teile meeldiks minuga aega veeta," vastasin.
Ta mõtles hetke ja ütles siis: "Ma tõesti tahan seda."
Reedel pärast tööd sõitsin tema eest ja olin natuke närvis. Kui mu auto tema maja ette jõudis, nägin teda ukseavas seismas ja märkasin, et ka tema näis olevat pisut mures.
Ta seisis maja uksel, mantel üle õlgade heidetud. Ta juuksed olid lokkis ja ta kandis kleiti, mille ta ostis viimaseks pulma-aastapäevaks.
"Ütlesin oma sõpradele, et mu poeg veedab täna õhtu minuga restoranis ja see jättis neile väga tugeva mulje," ütles ta autosse istudes.
Läksime restorani. Kuigi mitte luksuslik, kuid väga ilus ja hubane. Mu ema võttis mu käest ja kõndis nagu esimene leedi.
Kui me laua taha istusime, pidin talle menüü ette lugema. Ema silmad eristasid nüüd vaid suurt kirja. Poole pealt lugenud, vaatasin üles ja nägin, et ema istub ja vaatas mulle otsa ning tema huulil mängis nostalgiline naeratus.
"Ma lugesin iga menüüd, kui sa väike olite," ütles ta.
"Nii et on aeg teha teene teene eest," vastasin.
Õhtusöögi ajal oli meil väga hea vestlus. Tundub, et pole midagi erilist. Jagasime just oma elu viimaseid sündmusi. Aga me läksime nii ära, et jäime kinno hiljaks.
Kui ma ta koju tõin, ütles ta: "Ma lähen teiega uuesti restorani. Ainult seekord kutsun teid.»
Olin nõus.
— Kuidas õhtu möödus? küsis mu naine, kui koju jõudsin.
- Väga hästi. Palju parem, kui ma ette kujutasin, vastasin.
Mõni päev hiljem suri mu ema raskesse südamerabandusse.
See juhtus nii ootamatult, et mul polnud võimalust tema heaks midagi teha.
Mõne päeva pärast sain restoranist, kus emaga õhtust sõime, ümbriku maksekviitungiga. Kviitungile oli lisatud märge: “Masin meie teise õhtusöögi arve ette. Tõde on see, et ma ei ole kindel, kas saan sinuga õhtust süüa. Kuid sellegipoolest maksin kahe inimese eest. Sinu ja su naise pärast.
On ebatõenäoline, et ma suudan teile kunagi selgitada, mida see õhtusöök kahele, millele te mind kutsusite, minu jaoks tähendas. Mu poeg, ma armastan sind!»