tark elevant
Esimene tüüp, mis teiste seas silma paistab, on tark elevant. Minu vaatevinklist on just TEMA kõige õigem, vabam ja arenenum taimetoitlane. Reeglina on ta järgmistest juba mitu etappi läbinud, seisnud silmitsi mitmete hädadega ja nendega edukalt toime tulnud.
Kõige sagedamini on ta olnud VEGAN üle aasta, toitumisest tulenevaid ebamugavusi ta ei koge ja vaid mõnikord kurdab naljatledes inimliku inertsuse üle – soovimatust uusi asju vastu võtta.
Ta kurvastab kariloomade massilise tapmise ja lihatööstuse üle laiemalt, kuid ei kaota optimismi ning võtab india elevandi rahulikkuse ja tarkusega ümbritsevaid vastu sellisena, nagu nad on, isegi lihasööjaid, isegi koerakütte. Ta ei püüa kedagi veenda, kuid peab selgelt oma ideoloogiast kinni.
Selliseid inimesi võib kohata joogaseminaridel, Musta mere äärsetes telklaagrites, nagu Fox Bay, või edumeelsete Euroopa pidude džunglites.
Väärikas hirv
Sarnaselt kaunile loomale, kellele olen selle taimetoitlaste kogukonna osa nimetanud, ei saa ka "punahirv" jätta oma ilu teistega jagamata. Ta võtab erilisi poose, tardudes kujuteldava kaamera ees, tsiteerides suurkujusid, saates mõtlikke sügavaid ja läbitungivaid pilke, kuni kõigile ümberringi saab täiesti selgeks, et ta on kõige õilsam ja ilusam.
Ideoloogiat jälgib ta aga rangelt, hoolimata sellest, kas keegi seda näeb. Ta hoolib siiralt ökoloogiast, loomakaitsest ja muudest veganilähedastest teemadest. Ta on igatahes aktivist: ainult taimetoidust talle ei piisa, ta peab sellest show’d tegema, korraldama falafelipidusid, massilisi vabatahtlike väljasõite varjupaikadesse, heategevuslikku vereloovutamist ja nii edasi. Ja pean ütlema, et sellistel taimetoitlastel on oluline roll TEADLIKKU toitumiskäsitluse levitamisel inertse halli inimmassi seas.
Erilise hoolega sorteerib ta suvalises kohvikus menüüridu ja kuulutab valjuhäälselt katastroofi juhuks, kui midagi looma toidu sisse satub, aga see kõik on loomulikult üllastel motiividel.
Tihti alustab ta gastronoomilistel ja eetilistel teemadel valjuhäälseid vaidlusi võõraste inimestega, kuid reeglina alles siis, kui suudab oma üleolekut demonstreerida ehk ilmselgelt kitsarinnaliste inimestega.
Punahirv elab linnakohvikute ja restoranide lagedates metsades, kodutute loomade varjupaikade lagendikel ja näiteks kokakunsti kursustel.
arglik jänes
“Jänesele” on tüüpiline ohver, peitu pugemine ja jooksmine. Minu lähedane sõber on üks neist: ta on ohver kõiges, kuni kõige kohevamate kontsadeni välja. Jäneste kasu on aga märkimisväärne: nad uurivad väliskirjandust, sageli originaalis, ammutades kasulikke teadmisi ja seisukohti teiste riikide kogemustest. Neis küpseb intellektuaalne humanistlik tuum, millest kunagi sünnib ülimalt arusaadav, loogiline ja kergesti täidetav seadus ning isegi terve käitumissüsteem.
Jänes piirab oma toitumist kõigest jõust ja mida rohkem kannatusi see põhjustab, seda parem. Ta ei otsi mahlasemaid juuri ega küpseid marju, ta närib iga päev sama kuiva koort.
Ta ei vaidle kellegagi, vastab arglikult uudishimulike küsimustele, kuid tajub iga lihasööjat isikliku solvanguna ja kannatab selle all sügavalt. Nutab öösel tapamajast videoid vaadates, kuid varjupaikades ei aita, tõenäoliselt seetõttu, et tõeline abi toob leevendust.
Nad elavad kõikvõimalikes turvalistes varjupaikades, nagu kunstikohvikud, erapeod ja kunstifilmide seansid.
kaval ahv
Ahv proovis minna veganiteele ja võib-olla korduvalt, kuid kas pingutas üle ja sundis enne vaimset arengut dieedile peale või ei saanud mõnest lihtsast asjast enda jaoks aru.
Kaval ahv peab dieeti lohakalt või isegi MITTE, kuid trollib aktiivselt kartmatute lihasööjate võrgustikku, põhjustades paanikahooge ja õõnestades traditsioonilist kehva kolmekäigulist menüüd.
Ta esitab vaidluses palju väga keskpäraseid argumente, alati ohutust kaugusest ja valib vaidlema inimesi, kes pole dialoogiks valmis. Muidugi ei järgi ta ka heade kommete reegleid, pöördudes sageli isiksuste poole ning õõnestab oma olemasolu ja tegevusega vaid masside loomulikku arengut.
Ahvid on hämmastavad inimesed – nad elavad võrgus, sest ainult Internet suudab tagada neile vastasest piisava ohutu kauguse.
Rumal hiir
Oma tillukese mõistuse nurgast saab ta aru, et tõde on tema taga, kuid tervikpilti ta ei näe. Temas puudub iseseisvus, ta ei ole võimeline enda sees oma ideed kasvatama – ta vajab kellegi teise õhku.
: Nagu looduses sageli juhtub, sööb hiir kõike, hoolimata sellest, et teda peetakse rohusööjaks. Dieedi järgimisega on tal raskusi, sest tal on väga raske eristada loomset toitu taimsest, eriti kui toit on läbinud mitu keeruka töötlemise etappi, enne kui see hiir lauale jõuab.
Taimetoitlasele nagu “loll hiir” ei meeldi vaielda ja kui see juhtub, siis ta lihtsalt kordab kõhklemata teiste sõnu, kuni tal palutakse neid sõnu selgitada – sellised palved ajavad hiired segadusse.
Hiired viskavad ringi – neile pole kindlat elupaika: kortermajad, luuleõhtud, kohvikud, kinod jne.
Nüüd, analüüsides oma käitumist minevikus, avastan end näitamas peaaegu kõigi kategooriate märke erinevatel eluperioodidel. Igaüks meist liigub oma arengu käigus kõikides tegevusvaldkondades kategooriast kategooriasse, olgu selleks siis taimetoitlus, elukutse, suhted või hobid, igal pool on “jäneseid” ja “elevante”.
Ja kuigi kirjeldasin taimetoitlaste fauna suurest mitmekesisusest vaid mõnda tüüpi, tunnete end vähemalt ühes neist ära 🙂
.