Tsenesteesia ehk sisemine tundlikkus tähistab ebamäärast tunnet, mis igal inimesel on kogu keha või selle osa suhtes, sõltumata meeleorganite abist. Kui see tsenesteesia on häiritud, räägime tsenesteesiast või tsenesteesiahäiretest, mis seisnevad valulikus tajumises, mida ei saa seletada ühegi kesknärvisüsteemi ja teiste organite anatoomiliste kahjustustega. Neid iseloomustab keha ebanormaalne tunne, millega kaasneb ebameeldiv ebamugavustunne, ebamugavustunne, ilma tõelise valuta.

Tsenestopaatia ravi põhineb antidepressantide ja/või antipsühhootikumide väljakirjutamisel ning mittefarmakoloogilistel ravivõimalustel, nagu elektrokonvulsantravi ja psühhoteraapia.

Tsenesteesia ehk sisemine tundlikkus on ebamäärane tunne, mis igal inimesel on kogu keha või selle osa suhtes, sõltumata meeleorganite abist.

Meie sensoorne tundlikkus on pööratud väljapoole. See mõjub meie organismi pinnale ja toob meieni informatsiooni, mida annavad meie viis meelt, milleks on nägemine, kuulmine, haistmine, maitse ja kompimine. Objektiivseks kvalifitseerituna sõltub see meie tserebrospinaalnärvisüsteemist, see tähendab meie ajust, meie luuüdist ja sellest pärinevatest närvidest.

Seevastu meie ekstrasensoorne, nn sisemine ja sisuliselt subjektiivne tundlikkus annab meile võimaluse end tundma õppida. See õpetab meile rohkem või vähem sügavaid muutusi, mis toimuvad nii meie füüsilises olemises kui ka moraalse olemuse privaatsuses. See sõltub meie autonoomsest närvisüsteemist, st meie sümpaatiast, selle ganglionidest ja põimikutest. Seega koondab tsenesteesia meie sisemised aistingud, mis panevad meid tajuma orgaanilise terviku, elava indiviidi, füüsilise ja moraalse "isikuna". See mõjutab meie meeleolu, heaolu või ebamugavust, meie rõõmu või kurbust.

Kui see tsenesteesia on häiritud, räägime tsenestopaatiast või tsenesteetilisest häiretest, mis koosnevad valu-, ebamugavus- või ebamugavustundest ilma orgaanilise põhjuseta, mida mõnikord võrreldakse sügava tundlikkuse hallutsinatsiooniga.

Psühhopatoloogilisel tasandil on kõik tsenesteetilised häired alguse saanud sisemise tundlikkuse häirest, see tähendab aju võimest tajuda või välja töötada kõiki keha kõikidest punktidest lähtuvaid aistinguid.

Tavalises olekus ei suru see sisemine tundlikkus meie tähelepanu ühegi konkreetse tegelase poolt. Patoloogilist seisundit iseloomustab teadlikkus sellest ainsast funktsioonist või pigem selle normaalse toimimise muutumisest. Nendele tsenesteesiahäiretele järgnevalt arenevad emotsionaalsed või motoorsed patoloogilised nähtused, mis annavad patsiendile ärevuse, kinnisidee, hüpohondria või hüpohondria välimuse. pettekujutelm.

Tsenesteesia häired mõjutavad isiksusetunnet. Patsient usub, et tema füüsiline või moraalne olemus on muutunud, sageli mõlemas korraga. Näiteks võib patsient tunda end kergena nagu sulg, tunda end ruumist kõrgemana või isegi arvata, et suudab õhus hõljuda. Teised patsiendid kaotavad eksistentsitunde, kuulutades end surnuks, immateriaalseks või isegi surematuks. 

Tsenesteetilise hallutsinatsiooni korral jääb patsiendile mulje, et ta ei ole enam tema ise, et osa või kogu tema keha on dematerialiseerunud või teda valdab väline jõud, mis tekitab kummalisi aistinguid. kehalised, näiteks kinnikiilunud kõri tagaosas (mida ei eksisteeri või enam ei eksisteeri) või paksenenud, läbitungimatu kopsuosa, mis ei kõlba hingata. Need aistingud on üldiselt väljakannatamatud ning pigem piinlikud ja ängistavad kui valusad.

Sisemine zoopaatia on üks lokaalseid tseneetilise häireid. Sel juhul on patsient veendunud, et tema kehas elab loom, näiteks:

• rott, ämblik või ämblik ajus; 
• rästik, madu, sisalik või kärnkonn soolestikus.

Esineb ka nn välise tsenesteesia häireid. Sellisel juhul jääb patsiendile näiteks mulje, et peale tema on kõik kummaline ja ähvardav. Ta ei taju enam objekte muidu kui läbi loori, ta ei koge enam nende autentset kontakti, tavapärast reaalsust ega ka rahustavat tuttavust. 

Tsenesthopaatia ravi põhineb retseptil:

• antidepressandid, nagu amitriptüliin, milnatsipraan, paroksetiin ja mianseriin;
• antipsühhootikumid, nagu haloperidool, pimosiid, tiapriid, sulpiriid, risperidoon, perospiroon ja aripiprasool;
• ravimid, nagu liitiumkarbonaat (meeleoluregulaator) ja donepesiil.

Mittefarmakoloogilised ravivõimalused, nagu elektrokonvulsantravi ja psühhoteraapia, võivad ravi täiendada.

Lõpuks võib homöopaatiline ravi Sabadillaga vähendada tsenesthopaatiaga kaasnevaid ärevusseisundeid ja tundlikkuse häireid.