Mõnikord juhtub: meile tehakse valus valik, kui mõlemad variandid on halvemad. Või on mõlemad paremad. Ja see valik võib tunduda vajalik ja vaieldamatu. Vastasel juhul kannatab kindlasti keegi süütu ja rikutakse kõrgeimat õiglust.
Keda aidata — haiget last või haiget täiskasvanut? Enne paneb selline rebiv hingevalik vaataja reklaami heategevusfondi. Kelle peale kulutada eelarveraha — raskelt haigete või veel tervete patsientide peale? Sellise julma dilemma pakub välja Rahvakoja liige. Mõnikord juhtub: meile tehakse valus valik, kui mõlemad variandid on halvemad. Või on mõlemad paremad. Ja see valik võib tunduda vajalik ja vaieldamatu. Vastasel juhul kannatab kindlasti keegi süütu ja rikutakse kõrgeimat õiglust.
Kuid kui olete selle valiku teinud, eksite igal juhul ja osutute kellegi suhtes koletiseks. Kas olete laste abistamise poolt? Ja kes siis täiskasvanuid aitab? Ah, te olete täiskasvanute abistamise eest... Las siis lapsed kannatavad?! Mis koletis sa oled! See valik jagab inimesed kahte leeri – solvunud ja koletuteks. Iga leeri esindajad peavad end solvunuks ja vastased koletuteks.
- Miks on hea samm tagasi astuda?
Keskkoolis oli mul klassivend Lenya G., kellele meeldis viienda klassi õpilastele selliseid moraalseid dilemmasid püstitada. "Kui teie majja tungivad bandiidid, keda te ei lase neil tappa - ema või isa?" küsis noor hingeproovija ja vaatas uurivalt oma segaduses vestluskaaslast. "Kui nad teile miljoni annavad, kas olete nõus oma koera katuselt alla viskama?" — Leni küsimused panid teie väärtushinnangud proovile või, nagu koolis räägiti, viisid teid eputama. Meie klassis oli ta populaarne inimene, mistõttu tundis ta peaaegu karistamatult rõõmu klassikaaslaste moraalsetest piinadest. Ja kui ta jätkas oma humanitaarkatseid paralleelklassides, siis keegi andis talle jalahoobi ja Leni G. uurimistöö kasvas klassikonfliktiks, milles osalesid keskkooliõpilased.
Järgmine kord seisin valusa valiku ees siis, kui õppisin psühholoogilist koolitust läbi viima. Meil olid muu hulgas grupimängud, mis tekitasid moraalseid dilemmasid. Kui nüüd valida, kellele vähiraviks raha anda – noorele geeniusele, kes mõtleb välja, kuidas tulevikus inimkonda päästa, või keskealisele professorile, kes sellega juba tegeleb, siis kes? Kui põgenete uppuvalt laevalt, siis kelle võtate viimase paati? Nende mängude mõte oli minu mäletamist mööda testida rühma tõhusust otsuste tegemisel. Meie rühmas langes kohesioon efektiivsusega millegipärast kohe — osalejad vaidlesid kähedaks. Ja võõrustajad ainult õhutasid: kuni te otsustate, laev upub ja noor geenius sureb.
- Aeg teha otsus
Võib tunduda, et elu ise dikteerib sellise valiku vajaduse. Et sa pead kindlasti valima, kellel lasta tappa — emal või isal. Või kellele kulutada raha maailma ühe ressursirikkaima riigi eelarvest. Siin on aga oluline tähelepanu pöörata: millise häälega hakkab elu järsku dikteerima? Ja need hääled ja sõnastused on oma mõjult inimestele kuidagi kahtlaselt sarnased. Millegipärast ei aita need paremini teha, ei otsi uusi võimalusi ja perspektiive. Nad kitsendavad väljavaateid ja sulgevad võimalused. Ja see rahvas on ühelt poolt desorienteeritud ja hirmunud. Ja teisest küljest seavad nad inimesed erilisse rolli, mis võib tekitada elevust ja isegi elevust — saatuse otsustaja rolli. See, kes mõtleb riigi või inimkonna nimel, kes on neile väärtuslikum ja tähtsam — lapsed, täiskasvanud, emad, isad, raskelt haiged või veel terved. Ja siis algavad väärtuskonfliktid, inimesed hakkavad sõbrad vastu ja vaen. Ja sellise varijuhi rolli saab inimene, kes väidetavalt elu nimel valiku dikteerib — mõnes mõttes hall kardinal ja Karabas-Barabas. Ta provotseeris inimesi emotsioonidele ja konfliktidele, sundis neid võtma ühemõttelise ja äärmusliku seisukoha. Mingil määral ta justkui kontrollis neid, testis väärtusi, mis need on — võttis need väärtussaatesse.
Valus valik on selline uitav süžee, mis teatud viisil reaalsust murrab. Need on prillid, mille kaudu näeme ainult kahte võimalust, mitte rohkem. Ja me peame valima ainult ühe, need on mängureeglid, mille kehtestas see, kes teile need prillid ette pani. Omal ajal viisid psühholoog Daniel Kahneman ja kolleegid läbi uuringuid, mis näitasid, et sõnastus mõjutab inimeste valikuid. Näiteks kui pakutakse valikut — päästa epideemiast 200 inimest 600-st või kaotada 400 inimest 600-st, siis inimesed valivad esimese. Ainus erinevus on sõnastuses. Kahneman pälvis Nobeli preemia käitumisökonoomika uurimistöö eest. On raske uskuda, et sõnadel võib olla nii suur mõju meie valikute tegemisele. Ja selgub, et karmi valiku vajadust ei dikteeri meile mitte niivõrd elu, kuivõrd sõnad, millega me seda kirjeldame. Ja on sõnu, millega saad võimu inimeste emotsioonide ja käitumise üle. Aga kui elus on raske kriitilisi küsimusi esitada või isegi keelduda, siis on täiesti võimalik, et inimene, kes kohustub tema nimel midagi dikteerima.