Psühholoogia ülesanne on selgitada erinevate inimeste käitumist, kirjeldada erinevas vanuses inimeste käitumist erinevates olukordades. Aga kuidas aidata inimestel areneda, õppida, kuidas neid harida nii, et neist saaksid väärilised inimesed — see pole psühholoogia, vaid pedagoogika kitsamas mõttes. Seletus ja kirjeldus, soovitused tehnikate kasutamiseks — see on psühholoogia. Kujundus ja kasvatus, mõjutamismeetodid ja tehnoloogia — see on pedagoogika.
Uuringute läbiviimine, lapse koolivalmisoleku testimine on psühholoogia. Lapse kooliks ettevalmistamine on pedagoogika.
Psühholoog oskab ainult laua taga istuda, konstateerida, hinnata, kirjeldada ja seletada, parimal juhul välja pakkuda soovitusi neile, kes inimestega ise midagi ette võtavad. Psühholoog saab suhelda ainult selleks, et õppida, mitte inimeses midagi muutma. Midagi päriselt oma kätega teha, inimest tõeliselt mõjutada, inimest muuta — see, arvatakse, on juba teine elukutse: pedagoog.
Psühholoog on tänapäeva mõistes põhimõtteliselt kätetu olend.
Tänapäeval paljastavad endale pedagoogilisi eesmärke seadvad praktilised psühholoogid end tulele. Pedagoogikat päästab see, et ta kasvatab väikseid lapsi. Niipea, kui liigume lapsevanemaks saamise juurde, kerkib kohe rida keerulisi küsimusi: „Kes andis teile loa määrata, kuidas konkreetne inimene peaks elama? Mille alusel võtate endale õiguse otsustada, mis on inimesele halb ja mis hea? need inimesed?»
Praktilisel psühholoogil on aga alati üks väljapääs: minna psühhokorrektsiooni või psühhoteraapiasse. Kui laps või täiskasvanu on juba ausalt haige, kutsutakse eksperdid: aidake! Tegelikult sündis praktiline psühholoogia, vähemalt Venemaal, just psühhoterapeutilisest tegevusest ja siiani kutsutakse konsulteerivat psühholoogi sagedamini psühhoterapeudiks.
Praktilise psühholoogia vallas saab töötada nii konsultandi kui ka koolitajana, samas jääb ikkagi põhivalik: kas oled pigem psühhoterapeut või pigem õpetaja? Kas sa ravid või õpetad? Enamasti tehakse tänapäeval see valik psühhoteraapia suunas.
Esialgu tundub see üsna romantiline: "Aitan raskes olukorras inimesi," varsti tuleb nägemus, et psühholoog-konsultandist saab kergesti eluteenindaja, kes parandab kähku mädanenud isendeid.
Siiski on iga aastaga kasvamas arusaam, et probleemidega inimeste otseselt abistamiselt tuleb liikuda ennetustööle, probleemide ilmnemise ennetamisele. Et on vaja tegeleda arengupsühholoogiaga, et just see on paljulubav suund, mis loob uue inimese ja uue ühiskonna. Psühholoog peab õppima õpetajaks saama. Vaata →
Psühholoogi pedagoogiline missioon
Psühholoog-koolitaja kutsub inimesi kasvama ja arenema, näitab, kuidas ei ole ohver, kuidas saada oma elu autoriks.
Psühholoog-koolitaja on see, kes toob inimeste ellu mõnikord unustatud tähenduse, öeldes, et elu on hindamatu kingitus, mille tõelisus on suurim õnn. Vaata →