Need, kes otsivad minu elust losse, sportparklaid ja Boeinge, on rängalt pettunud. Mul ei ole lennukeid, autosid ega maju. Minu maailm on kõndimine ja metrooga sõitmine, samuti 18-20 m2 suuruses üüritoas magamine. Need, kes tahaksid minuga kohta vahetada, peavad ka alkoholist, lihast ja kallitest riietest täielikult loobuma.
Üle 10 aasta — alates ajast, mil olin väga kehv tudeng — ei väsi ma kordamast: raha on ülehinnatud, sest looming on palju huvitavam kui tarbimine ja sisemine olek on võrreldamatult olulisem kui väline. Niipea, kui teete rahast kultuse ja vahetate sõna "olema" vastu "näida", saadate end vabatahtlikku orjusesse. Staatuse vingerpussist tulenev võlg, igav töö tuhmide aluspükstega, vajadus valetada ja oma maailma reeta — need on vaid osa hindadest, mida maksad liigse paberihimu eest.
Me keeldume aktsepteerimast maailma, kus inimesed saavad raha eest võidelda ja oma inimlikkust reeta. Kui on inimesi, kes seda soovivad, tuleks nende käitumist tõsiselt tõrjuda, mitte mingil juhul loogilisena. Ühiskond, kus raha pärast vägivald on vastuvõetav ja arusaadav, ei saa eksisteerida kaua.
Kõige kohutavam patt rahakultuse austajate seas on raha äraviskamine selle otseses mõttes.
Kuldvasika järgijad lugesid mõistvalt uudiseid väikelinna suuruste jahtide või 2 miljoni dollari eest autode ostmise kohta. Kuid tuhat korda väiksema koguse vabale lennule laskmine hävitab nende maailmapildi ja hägustab väärtusvundamenti. Valeväärtuste alus, mis määras ette ebatervislikud sotsiaalsed normid, mis õigustavad tõelist raiskamist ja vägivalda paberi pärast.
On iidne ütlus: “Ori ei taha olla vaba; ta tahab, et tal oleks oma orjad.» Inimene ei saa saada tõeliselt vabaks seni, kuni ta eksisteerib ummikus orja-isanda paradigmas. Selles süsteemis on iga peremees kellegi ori ja iga ori on kellegi peremees. Raha orjaks jäädes on võimatu saada oma elu tõeliseks peremeheks.