Vähesed meist on kuulnud Paraguay holly taimest. Ilmselt seetõttu, et ta kasvab ainult Lõuna-Ameerikas, Argentinas ja Paraguays. Kuid just see tagasihoidlik ja kirjeldamatu taim annab inimestele mate – ehk yerbu mate – joogi, mille indiaanlastele kingib sinisilmne jumal Paya Sharume. Mate aitas sajandeid esmalt selva karmides oludes elanud indiaanlasi ja seejärel karjased-gauchosid. Nüüd kasutavad megalinnade elanikud, kelle elu meenutab oravat rattas, üha enam selle ainulaadseid omadusi. See kosutab ja soojendab, rahustab ja toidab ning joomise traditsioonid meenutavad tõelist rituaali – salapärane ja võluv, nagu Lõuna-Ameerika ise.
Matet peetakse õigustatult vanimaks joogiks maa peal: juba seitsmenda aastatuhande alguses eKr austasid Lõuna-Ameerika indiaanlased seda kui jumalate kingitust. Mati kohta käib legend Paraguay indiaanlastest. Kuidagi otsustas sinisilmne jumal Paya Sharume mäemaailmast Maale laskuda, et näha, kuidas inimesed elavad. Tema ja mitmed tema saatjaskonnad kõndisid pikka aega ilma toidu ja veeta läbi selva, kuni lõpuks nägid nad üksikut onni. Selles elas vana mees imelise kauni tütrega. Vanamees tervitas külalisi lahkelt, serveeris õhtusöögiks oma ainsa kana ja jättis nad ööbima. Järgmisel hommikul küsis Paya Sharume, miks nad sellises eraldatuses elasid? Lõppude lõpuks vajab nii haruldane tüdruk rikast peigmeest. Mille peale vanamees vastas, et tema tütre ilu kuulub jumalatele. Paya Sharume otsustas üllatunud külalislahkeid võõrustajaid tänada: ta õpetas vanale mehele põllutööd, andis talle edasi raviteadmised ja muutis oma kauni tütre taimeks, mis ei aitaks inimesi mitte oma ilu, vaid oma eelistega. Paraguay holly.
XNUMX sajandil algas mandri Euroopa koloniseerimine ja Hispaania jesuiitide mungad õppisid matti tundma. Just neilt sai jook oma ajaloolise nime “mate”, kuid see sõna tähendab kuivatatud kõrvitsat – mati, millest juuakse “Paraguay teed”. Guarani indiaanlased ise nimetasid seda "yerbaks", mis tähendab "rohu".
Jesuiidid pidasid ringis mate joomise traditsiooni kuratlikuks rituaaliks ja jook ise oli nõiumiseks ja hävitamiseks mõeldud jook, mistõttu mate joomise kultuur hävitati julmalt. Niisiis, Padre Diego de Torres väitis, et indiaanlased joovad mate, et tugevdada oma kokkumängu kuradiga.
Ent nii või teisiti hakkas mate – nagu kurioosum – “jesuiitide tee” nime all Euroopasse tungima.
В XIX sajandil, pärast mitmeid vabastamisrevolutsioone Lõuna-Ameerikas, meenus matt taas: rahvusliku identiteedi sümbolina oli see aukohal mitte ainult tavainimeste, vaid ka Argentina ja Paraguay uue aristokraatia lauas. Oli salongimood jooma mate. Nii võis noor daam kinnise kaanega kaleba abil liiga visale härrale näidata, et too pole tema vastu kena. Magus mate meega tähendas sõprust, kibe – ükskõiksust, mate melassiga armunute igatsusest.
Lihtsate gauchode, Lõuna-Ameerika selvast pärit karjaste jaoks on mate alati olnud midagi enamat kui lihtsalt jook. Ta suutis janu kustutada keskpäevases kuumuses, öösel soojas, toita jõudu uueks pikaks karjasõiduks. Traditsiooniliselt jõid gauchod kangesti pruulitud kibedat mate – tõelise mehe sümbol, lakooniline ja nomaadieluga harjunud. Nagu mõned Lõuna-Ameerika traditsioonide uurijad on märkinud, on gauchol parem tõusta oodatust kaks tundi varem, et lihtsalt aeglaselt mate juua.
Joogitraditsioone on palju, mis kõik on oma olemuselt piirkondlikud.
Tänase joogi peamise tarnija Argentina jaoks on emajoomine pereüritus, ainult kitsale ringile.
Ja kui teid kutsuti Argentiinasse õhtuseks kaaslaseks, siis veenduge, et teid usaldatakse ja teid peetakse armastatuks. Laua ümber on kombeks nalja visata, uudiseid jagada ning mate mängib ühendaja rolli, kui kõrvitsakann ringi käiakse. Majaomanik pruulib mate isiklikult ja serveerib seda kõigepealt pere lugupeetumale liikmele.
Paraguays on aga mate esimese lonksuga seotud hoopis teine lugu: lolliks peetakse seda, kes selle teeb. Kõik matepitas osalejad ütlevad temast lahti ja see, kellel oli siiski selline saatus, sülitab talle alati üle õla sõnadega: "Ma pole loll, vaid see, kes jätab ta hooletusse."
Brasiillased pruulivad mate suures vaatis ja seda, kes publikule teed valab, kutsutakse “cebadoriks” – “stokeriks”. Stoker hoolitseb selle eest, et ahjus oleks alati puid ja sütt ning “tsebador” vastutab selle eest, et külalistel oleks alati kalapsas jook.
Alles 30ndatel XX sajandil matil tõmbas taas tähelepanu mitte ainult kodumaal. Euroopa teadlasi huvitas tõsiasi, et Argentiina gauchod võivad pikkade karjasõitude ajal veeta päeva sadulas – puhkamata, kõrvetava päikese all, kasutades ainult Paraguay holly infusiooni. Pariisi Pasteuri Instituudi uuringute käigus selgus, et silmapaistmatu selva taime tooraine sisaldab pea kõiki toitaineid ja vitamiine, mida inimene igapäevaselt vajab! Paraguay holly lehed sisaldavad A-vitamiini, B-vitamiini, C-, E-, P-vitamiini, kaaliumi, mangaani, naatriumi, rauda ja umbes 196 aktiivsemat mikroelementi! Just see “kokteil” muudab mate asendamatuks vahendiks võitluses kroonilise väsimuse, depressiooni ja neuroosidega: see kosutab ja leevendab ärevust samal ajal. Mate on lihtsalt vajalik inimestele, kellel on probleeme rõhuga: see suurendab madalrõhku ja alandab kõrget rõhku. Ja siis on mate väga maitsev jook magusate ja samas hapukate nootidega.
Kuidas on õige mate valmistamise viis? Traditsiooniliselt küpsetatakse seda kuivatatud kõrvitsa anumas aga sullenagu Lõuna-Ameerika indiaanlased seda nimetavad. Venemaal on juurdunud nimetus "kalabas" või "calabash" (hispaania keelest "kõrvits"). See on poorse struktuuriga kõrvits, mis annab matile ainulaadse ja äratuntava maitse.
Kuid enne esimest mate tuleb kalabašš taaselustada: selleks valatakse mate sisse (umbes pool kalbast täidetakse kuivseguga), valatakse veega ja jäetakse kaheks-kolmeks päevaks seisma. Seda tehakse selleks, et mattis sisalduvad tanniinid “töötaksid läbi” kõrvitsa poorse struktuuri ja puhastaksid selle liigsest lõhnast. Selle aja möödudes kõrvits puhastatakse ja kuivatatakse. Üldiselt on kalabaši jaoks vajalik korralik hooldus: pärast iga matepitat tuleb see põhjalikult puhastada ja kuivatada.
Korraliku matepita jaoks on veel üks vajalik element bombilla – toru-sõel, millest jooki aeglaselt läbi lonksatakse. Traditsiooniliselt on see valmistatud hõbedast, mis on suurepärane desinfitseerimisvahend, ja arvestades Lõuna-Ameerika traditsiooni juua mate ühest anumast ringis, on see lihtsalt vajalik. Pulk kastetakse joogiga anumasse, pöördub jooja poole. Pärast seda peetakse bombilla liigutamist ja veelgi enam selle välja tõmbamist vastuvõetamatuks.
Ja muidugi ei saa öelda sillutise kohta – spetsiaalne naaber kitsa tilaga, milles soojendatakse vett mate jaoks. Vesi tuleb viia keemiseni, seejärel lasta jahtuda 70-80 kraadini.
Muidugi leiab tänapäeva maailmas üha harvemini tunde rahulikuks mate-joomiseks, kuid mate saab pruulida ka tavalises Prantsuse ajakirjanduses. Koor kaob, kuid see ei mõjuta toote kasulikke omadusi.
Inkade ja jesuiitide tee Mate on ainulaadne looduslik kokteil, mis annab inimestele Paraguay holly, Argentina selvas kasvava ja päikese käest välja ajava tagasihoidliku taime. Julgete gauchode ja võluvate Argentina senoritade jook on metropoli kultuuris kindlalt oma koha sisse võtnud.
Muidugi pole tänapäeva elu raames, kus kõik on sassis ja pole selge, kuhu ja miks kiire on, päris emajoomiseks alati aega ja võimalust. Kuid see, kes peab lugu kalabašist ja bombilla mate’st, ei saa juua Prantsuse ajakirjanduses valmistatud mate’t. Snobism? Võib olla. Aga kui tore, läbi bombilla rüübates mate, kujutage end ette vapra gauchona, kes vaatab karmi selva sisse.
Tekst: Lilia Ostapenko