«Minu toitumine koosneb peamiselt kuumast kaerahelbepudrust, mida söön kaks korda päevas koos nisuleivaga. Lisaks söön õhtusöögiks kapsasuppi või kartulisuppi, tatraputru või päevalille- või sinepiõlis keedetud või praetud kartuleid ning ploomide ja õunte kompotti. Lõunasöögi, mida perega söön, võib asendada, nagu ma üritasin, ühe kaerahelbega, mis on mu põhitoidukord. Minu tervis mitte ainult ei ole kannatanud, vaid on oluliselt paranenud pärast seda, kui loobusin piimast, võist ja munadest, samuti suhkrust, teest ja kohvist, ”kirjutas Lev Tolstoi.
Suur kirjanik tuli taimetoitluse ideele viiekümneaastaselt. See oli tingitud asjaolust, et seda konkreetset eluperioodi iseloomustas valus inimelu filosoofilise ja vaimse tähenduse otsimine. "Nüüd, neljakümnendate eluaastate lõpus, on mul kõik, mida tavaliselt heaolu all mõistetakse," ütleb Tolstoi oma kuulsas pihtimuses. "Kuid mõistsin järsku, et ma ei tea, miks mul seda kõike vaja on ja miks ma elan." Tema töö romaani "Anna Karenina" kallal, mis kajastas tema mõtisklusi inimsuhete moraali ja eetika üle, pärineb samast ajast.
Kindlaks taimetoitlaseks saamise tõuke andis juhtum, kui Tolstoi oli sea tapmise tahtmatu tunnistaja. Vaatemäng vapustas kirjanikku oma julmusega sedavõrd, et ta otsustas minna ühte Tula tapamajja, et oma tundeid veelgi teravamalt kogeda. Tema silme all tapeti noor ilus härg. Lihunik tõstis pistoda üle kaela ja pussitas. Sõnn, nagu oleks maha löödud, kukkus kõhuli, rullus kohmakalt külili ja peksis kramplikult jalgadega. Teine lihunik kukkus talle vastasküljelt peale, painutas pea vastu maad ja lõikas kõri läbi. Mustpunast verd purskas välja nagu ümberkukkunud ämbrist. Siis hakkas esimene lihunik pulli nahka nülgima. Looma tohutus kehas peksis ikka veel elu ja verd täis silmadest veeresid suured pisarad.
See kohutav pilt pani Tolstoi palju ümber mõtlema. Ta ei suutnud endale andestada, et ta ei takistanud elusolendite tapmist ja seetõttu sai temast nende surma süüdlane. Tema, vene õigeusu traditsioonides üles kasvanud mehe jaoks omandas kristlik põhikäsk – “Ära tapa” – uue tähenduse. Loomaliha süües osaleb inimene mõrvas kaudselt, rikkudes sellega usu- ja moraalimoraali. Moraaliinimeste kategooriasse seadmiseks on vaja vabaneda isiklikust vastutusest elusolendite tapmise eest – lõpetada nende liha söömine. Tolstoi ise keeldub täielikult loomsest toidust ja läheb üle tapmisvabale dieedile.
Sellest hetkest alates arendab kirjanik mitmes oma teoses mõtet, et taimetoitluse eetiline – moraalne – tähendus seisneb igasuguse vägivalla lubamatus. Ta ütleb, et inimühiskonnas valitseb vägivald seni, kuni loomadevastane vägivald lakkab. Taimetoitlus on seega üks peamisi viise, kuidas teha lõpp maailmas toimuvale kurjusele. Lisaks on loomade julmus märk madalast teadvuse ja kultuuritasemest, suutmatusest tõeliselt tunda ja kaasa tunda kõigele elavale. 1892. aastal avaldatud artiklis “Esimene samm” kirjutab Tolstoi, et esimene samm inimese moraalse ja vaimse paranemise suunas on teiste vastu suunatud vägivalla tagasilükkamine ning endaga selles suunas töötamise algus on üleminek taimetoitlane dieet.
Oma viimase 25 eluaasta jooksul propageeris Tolstoi Venemaal aktiivselt taimetoitluse ideid. Ta aitas kaasa ajakirja Vegetarianism arendamisele, milles kirjutas oma artikleid, toetas erinevate taimetoitlust käsitlevate materjalide avaldamist ajakirjanduses, tervitas taimetoidukõrtside, hotellide avamist ning oli arvukate taimetoitlaste seltside auliige.
Tolstoi sõnul on taimetoitlus aga vaid üks inimeetika ja moraali komponentidest. Moraalne ja vaimne täiuslikkus on võimalik ainult siis, kui inimene loobub tohutul hulgal erinevatest kapriisidest, millele ta oma elu allutab. Sellised kapriisid omistas Tolstoi peamiselt jõudeolekule ja ahnusele. Tema päevikusse ilmus sissekanne kavatsuse kohta kirjutada raamat “Zranie”. Sellega soovis ta väljendada mõtet, et mõõdutundetus kõiges, ka toidus, tähendab austuse puudumist meid ümbritseva vastu. Selle tagajärjeks on agressiivsus looduse, omasuguste – kõige elava suhtes. Kui inimesed poleks nii agressiivsed, usub Tolstoi, ega hävitaks seda, mis neile elu annab, valitseks maailmas täielik harmoonia.