Me räägime inimestele ja endale lugusid oma elust – sellest, kes me oleme, mis meiega juhtus ja milline on maailm. Igas uues suhtes on meil vabadus valida, millest rääkida ja millest mitte. Mis paneb meid negatiivset ikka ja jälle kordama? Elulugu, isegi väga rasket, saab ju jutustada nii, et see annab meile jõudu, inspireerib, mitte ei vihasta ega muutu ohvriks.
Vähesed mõistavad, et lood, mida räägime oma minevikust, muudavad meie tulevikku. Need kujundavad vaateid ja arusaamu, mõjutavad valikut, edasisi tegusid, mis lõpuks määravad meie saatuse.
Võti elust läbisaamiseks ilma iga tagasilöögiga vihasemaks muutumata on andestamine, ütleb Tracey McMillan, enimmüüdud psühholoogiline autor ja Ameerika Kirjanike Gildi psühholoogilise sarja silmapaistva kirjutamise auhinna võitja. Õppige mõtlema teisiti ja rääkima sellest, mis teie elus juhtus – eriti sündmustest, mis põhjustavad frustratsiooni või viha.
Teil on oma loo üle absoluutne võim. Kahtlemata püüavad teised inimesed teid veenda oma versiooni juhtunust aktsepteerima, kuid valik on teie. Tracey McMillan räägib, kuidas see tema elus juhtus.
Tracy Macmillan
Minu elu lugu (stsenaarium nr 1)
«Mind kasvatasid kasuvanemad. Enne kui hakkasin oma elulugu looma, nägi see välja umbes selline. Ma sündisin. Mu ema Linda jättis mu maha. Mu isa Freddie läks vanglasse. Ja ma elasin läbi rea kasuperede, kuni lõpuks asusin elama heasse perekonda, kus elasin neli aastat.
Siis tuli isa tagasi, nõudis mind ja viis mind sellest perest ära, et tema ja ta tüdruksõbra juurde elama. Varsti pärast seda kadus ta uuesti ja ma jäin kuni 18-aastaseks saamiseni tema tüdruksõbra juurde, kellega polnud üldse lihtne koos elada.
Muutke oma vaatenurka oma eluloole ja viha kaob loomulikult.
Minu ettekujutus elust oli dramaatiline ja ühtis mu loo keskkoolijärgse versiooniga: "Tracey M.: Unwanted, Unloved and Lonely."
Ma olin Linda ja Freddie peale kohutavalt vihane. Nad olid kohutavad vanemad ja kohtlesid mind ebaviisakalt ja ebaõiglaselt. eks?
Ei, see on vale. Sest see on vaid üks vaatenurk faktidele. Siin on minu loo muudetud versioon.
Minu elu lugu (stsenaarium nr 2)
"Ma sündisin. Natuke suureks saades vaatasin oma isale, kes oli ausalt öeldes suur joodik, oma emale, kes oli mu maha jätnud, ja ütlesin endale: "Muidugi saan ma hakkama nendest paremini."
Ronisin nahast välja ja pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid, millest sain palju kasulikke teadmisi elust ja inimestest, õnnestus mul siiski sattuda väga meeldivasse luteri preestri perekonda.
Tal oli naine ja viis last ning ma sain seal osa keskklassi elust, käisin suurepärases erakoolis ja elasin seda vaikset ja stabiilset elu, mida ma Linda ja Freddiega poleks kunagi elanud.
Enne kui mul tekkisid teismelised lõhed nende suurepäraste, kuid äärmiselt konservatiivsete inimestega, sattusin ma ühe feministi koju, kes tutvustas mulle palju radikaalseid ideid ja kunstimaailma ning – mis võib-olla kõige tähtsam – võimaldas mul tundide kaupa televiisorit vaadata. valmistades sellega ette pinnase minu praeguseks telekirjaniku karjääriks.»
Proovige vaadata kõiki sündmusi erinevalt: võib-olla saate fookust nihutada
Arva ära, milline versioon sellest filmist on õnneliku lõpuga?
Hakka mõtlema, kuidas oma elulugu ümber kirjutada. Pöörake tähelepanu episoodidele, kus teil oli suuri valusid: ebameeldiv lahkuminek pärast ülikooliõpinguid, pikk üksinduseseeria 30ndates eluaastates, rumal lapsepõlv, suur pettumus karjääris.
Proovige vaadata kõiki sündmusi erinevalt: võib-olla suudate fookust nihutada ja mitte kogeda tugevamaid ebameeldivaid kogemusi. Ja kui teil õnnestub samal ajal naerda, seda parem. Laske endal olla loominguline!
See on sinu elu ja sa elad vaid korra. Muutke oma vaadet oma loole, kirjutage oma elu stsenaarium ümber, et see täidaks teid inspiratsiooni ja uue jõuga. Alusviha kaob loomulikult.
Kui vanad kogemused taas tagasi tulevad, proovi neile mitte tähelepanu pöörata — sinu jaoks on oluline luua uus lugu. Alguses pole see lihtne, kuid peagi märkad, et sinu elus hakkavad toimuma positiivsed muutused.