Pingelised sündmused, solvangud ja alandused jätavad meie mällu jälje, panevad neid ikka ja jälle kogema. Kuid mälestused pole meisse lõplikult sisse kirjutatud. Neid saab redigeerida, eemaldades negatiivse tausta. Kuidas see käib, räägib psühhoterapeut Alla Radtšenko.
Mälestusi ei salvestata ajju nagu raamatuid või arvutifaile.. Mälusalvestust kui sellist pole. Iga kord, kui viitame mõnele minevikusündmusele, kirjutatakse see üle. Aju ehitab uuesti üles sündmuste ahela. Ja iga kord läheb tal veidi erinevalt. Teave mälestuste varasemate "versioonide" kohta on ajus talletatud, kuid me ei tea veel, kuidas sellele juurde pääseda.
Raskeid mälestusi saab ümber kirjutada. See, mida me praeguses hetkes tunneme, meid ümbritsev keskkond, uued kogemused — see kõik mõjutab seda, kuidas kujuneb pilt, mille me mällu kutsume. See tähendab, et kui mõne kogetud sündmusega on seotud teatud emotsioon – näiteks viha või kurbus –, ei pruugi see jääda igaveseks. Meie uued avastused, uued mõtted võivad selle mälestuse taasluua teistsugusel kujul – erineva meeleoluga. Näiteks rääkisite kellelegi emotsionaalselt raskest sündmusest oma elus. Ja sulle anti tuge — lohutati, pakuti, et vaatab teda teistmoodi. See lisas üritusele turvatunnet.
Kui me kogeme mingisugust šokki, on kasulik kohe pärast seda ümber lülituda, et proovida muuta peas tekkinud pilti.
Mälu saab luua kunstlikult. Veelgi enam, nii, et te ei erista seda tegelikust ja aja jooksul omandab selline "vale mälu" ka uusi detaile. Seda tõestab Ameerika eksperiment. Õpilastel paluti täita enda kohta väga üksikasjalikult küsimustikud ja seejärel vastata enda kohta esitatud küsimustele. Vastus pidi olema lihtne – jah või ei. Küsimused olid: “kas sa sündisid seal ja seal”, “su vanemad olid sellised ja sellised”, “kas sulle meeldis lasteaias käia”. Mingil hetkel öeldi neile: "Ja kui sa olid viieaastane, siis sa eksisid suures poes ära, eksisid ära ja su vanemad otsisid sind üles." Inimene ütleb: "Ei, see ei olnud." Nad ütlevad talle: "Noh, seal oli ikka selline bassein, seal ujusid mänguasjad, sa jooksid ümber selle basseini, otsides isa ja ema." Seejärel esitati veel palju küsimusi. Ja mõne kuu pärast tulevad nad uuesti ja neilt küsitakse ka küsimusi. Ja nad küsivad sama küsimust poe kohta. Ja 16-17% oli nõus. Ja nad lisasid mõned asjaolud. Sellest sai inimese mälestus.
Mäluprotsessi saab juhtida. Mälu fikseerimise periood on 20 minutit. Kui selle aja jooksul millegi muu peale mõelda, liigub uus info pikaajalisse mällu. Kuid kui katkestate need millegi muuga, loob see uus teave ajule konkureeriva ülesande. Seega, kui kogeme mingisugust šokki või midagi ebameeldivat, on kasulik kohe pärast seda ümber lülituda, et proovida peas tekkinud pilti muuta.
Kujutage ette, et laps õpib koolis ja õpetaja karjub sageli tema peale. Tema nägu on moonutatud, ta on ärritunud, teeb talle kommentaare. Ja ta reageerib, näeb naise nägu ja mõtleb: nüüd hakkab jälle pihta. Peame sellest külmunud pildist lahti saama. On olemas testid, mis tuvastavad stressitsoone. Ja teatud harjutused, mille abil inimene seda tardunud laste taju justkui ümber kujundab. Vastasel juhul muutub see fikseerituks ja mõjutab seda, kuidas inimene muudes olukordades käitub.
Iga kord, kui me läheme tagasi lapsepõlvemälestuste juurde ja need on positiivsed, muutume nooremaks.
Hea on meenutada. Kui inimene kõnnib mälus edasi-tagasi — läheb minevikku, naaseb olevikku, liigub tulevikku —, on see väga positiivne protsess. Praegu on meie kogemuse erinevad osad koondatud ja see toob konkreetset kasu. Teatud mõttes toimivad need mälukäigud nagu «ajamasin» – tagasi minnes teeme neis muudatusi. Lapsepõlve raskeid hetki võib ju täiskasvanu psüühika kogeda erinevalt.
Minu lemmikharjutus: kujutage ette, et olete kaheksa-aastane väikese rattaga. Ja teil on mugavam ja mugavam minna. Iga kord, kui me läheme lapsepõlvemälestustesse ja need on positiivsed, muutume nooremaks. Inimesed näevad välja täiesti erinevad. Toon inimese peegli juurde ja näitan, kuidas ta nägu muutub.