Vähemalt nii väidavad antropoloogid. Aga kuidas on lood loomuliku agressiooniga? Antropoloog Marina Butovskaja selgitused.
"Pärast iga hävitavat sõda annab inimkond endale tõotuse: see ei kordu enam kunagi. Relvastatud konfliktid ja kokkupõrked jäävad aga meie reaalsuse osaks. Kas see tähendab, et soov võidelda on meie bioloogiline vajadus? 1960. aastate lõpus jõudis antropoloog Konrad Lorenz järeldusele, et agressiivsus on meie olemusele omane. Erinevalt teistest loomadest ei olnud inimestel algselt selgeid viise (nagu küünised või kihvad) oma jõu demonstreerimiseks. Ta pidi juhtima asumise õiguse nimel pidevalt rivaalidega konflikti minema. Agressioon kui bioloogiline mehhanism pani Lorenzi järgi aluse kogu ühiskonnakorraldusele.
Kuid Lorenz näib eksivat. Tänapäeval on ilmne, et on olemas teine mehhanism, mis kontrollib meie käitumist – kompromisside otsimine. See mängib meie suhetes teiste inimestega sama olulist rolli kui agressioon. Seda tõestavad eelkõige antropoloogide Douglas Fry ja Patrik Söderbergi* viimased sotsiaalseid praktikaid käsitlevad uuringud. Nii lähevad noored inimahvid sageli tülli nendega, kellega on hiljem lihtsam ära leppida. Nad töötasid välja spetsiaalsed leppimisrituaalid, mis on omased ka inimestele. Pruunid makaagid kallistavad sõpruse märgiks, šimpansid eelistavad suudlusi ja bonobosid (inimestele lähim ahviliik) peetakse suurepäraseks vahendiks suhete taastamiseks … seksi. Paljudes kõrgemate primaatide kogukondades tegutseb “vahekohus” – erilised “leppijad”, kelle poole pöörduvad tülid abi saamiseks. Veelgi enam, mida paremini on arenenud konfliktijärgsete suhete taastamise mehhanismid, seda lihtsam on uuesti tüli alustada. Lõppkokkuvõttes suurendab võitluste ja leppimiste tsükkel ainult meeskonna ühtekuuluvust.
Loe rohkem:
- 4 agressioonivaba suhtlemise reeglit
Need mehhanismid toimivad ka inimeste maailmas. Olen palju töötanud Hadza hõimuga Tansaanias. Teiste küttide-korilaste rühmadega nad tülli ei lähe, küll aga suudavad agressiivsete naabrite (karjakasvatajate) vastu võidelda. Nad ise ei ründa kunagi esimesena ega korraldanud haaranguid vara ja naiste arestimiseks teistelt rühmitustelt. Rühmadevahelised konfliktid tekivad alles siis, kui ressursse napib ja on vaja võidelda ellujäämise nimel.
Agressioon ja kompromisside otsimine on kaks universaalset mehhanismi, mis määravad inimeste käitumise, need eksisteerivad igas kultuuris. Lisaks näitame juba varasest lapsepõlvest peale oskust konflikte lahendada. Lapsed ei oska kaua tülis olla ja pahatihti läheb esimesena maailma kurjategija. Võib-olla peaksime konflikti kuumuses mõtlema, mida me teeksime, kui oleksime lapsed.
Läbige testid
- Mis kangelane sa oled?
* Teadus, 2013, kd. 341.
Marina Butovskaja, ajalooteaduste doktor, raamatu “Agressioon ja rahumeelne kooseksisteerimine” (Teadusmaailm, 2006) autor.