Autor - Denis Chizh
Nädalavahetusel käisin oma sõbraga jalutamas. Nad võtsid poja endaga kaasa, et viia ta jalutuskäigu ajal kohaliku puhkekeskuse osasse õppetundi. Mu poeg on 8-aastane ja elab koos emaga. Kui ema tähelepanuväljas on keegi teine, hakkab poeg tegutsema, endale tähelepanu tõmbama.
Kultuurimajja sattusime tund enne tundide algust, misjärel tekkis huvitav dialoog ema ja poja vahel. Samas jäi ema kogu aeg rahulikuks, kuigi tahtsin vahel lapse suhtes ebaadekvaatseid kasvatusmeetmeid rakendada:
Tüdruk: "Kas sa lähed meiega edasi jalutama ja siis toome su uuesti siia? Või ootad siin tunni algust ja jalutame ilma sinuta?
Laps (väsinult): "Ma ei taha välja minna."
Tüdruk: "Olgu, siis lähme Denisega jalutama ja sa ootad siin tundide algust."
Laps (kapriisselt): "Ma ei taha üksi olla, mul on üksi igav!"
Tüdruk: "Siis lähme, jalutage meiega."
Laps (algava vihaga): "Ma ütlesin sulle, ma olen väsinud!"
Tüdruk: "Otsustage, mida soovite rohkem: jalutage meiega või istuge ja lõõgastuge siin. Me tahame jalutama minna, nii et me ei istu siin teiega.
Laps (vihaselt): "Ma ei lase sul kuhugi minna!"
Tüdruk: "Olgu, oodake siin tundide algust ja me läheme jalutama."
Vaatamata lapse jätkuvatele emotsionaalsetele tegudele lahkusime puhkekeskusest ja läksime jalutama. 2 minuti pärast, kui olime teisel pool platsi, helistas mu ema oma pojale. Ta palus talle mänguautomaatide jaoks raha anda, et tal oleks ootamise ajal midagi teha.
Tüdruk: "Olgu, me oleme juba paleest ära kolinud, seisame teisel pool platsi, tule meie juurde ja ma annan sulle raha."
Laps jooksis paleest välja, vaatas ringi, leidis meid ja hakkas käega vehkima, et ema tema juurde läheks. Vastuseks hakkas neiu käega vehkima, et poeg tema juurde tuleks. Mille peale poeg hakkas püsti hüppama (ilmselt viha kujutades) ja ema energiliselt enda juurde kutsuma. See kestis kümmekond sekundit, misjärel tüdruk pöördus pojast eemale ja ütles mulle: "Lähme." Kõndisime minema ja poole minuti pärast kadusime nurga taha. Minut hiljem tuli teine kõne tema pojalt:
Laps (kapriisselt): "Miks sa minu juurde ei tulnud?"
Tüdruk: “Sest sul on automaatide jaoks raha vaja. Rääkisin teile, kuidas saate neid minu käest saada: tulge minu juurde ja võtke need. Sa ei tahtnud minu juurde minna, see on sinu valik, sa ise tegid selle nii, et sa slotikaid ei mängi.
Sellega dialoog lõppes ja ma jõudsin järeldusele, et mul on vaja sagedamini harjutada laste manipulatsioonide juhtimist. Siiani tõmblen emotsionaalselt selliste lapsikute «trikkide» peale.